Nakkushaigused nagu Covid-19 tunduvad eemaletõukavad ja tekitavad hirmu. Nende tunnete kombinatsioon võib valla päästa ebaratsionaalse süüdlaste otsimise. Nii arvab Stanfordi ülikooli organisatsioonikäitumise ja personalijuhtimise professor Hayagreeva Rao. Tema arvamus põhineb kahel uuringul, mille kaasautoriks ta viimastel aastatel on olnud.

Aastal 2018 avaldatud uuringus uuriti nakkushaigusele järgnevaid tagajärgi – kuulujuttude kasvu nakkuse kohta ning etnilisel päritolul põhineva vägivalla kasvu. Teadlased leidsid, et arutelud nakkushaigusest aktiveerivad inimestes kalduvusi võõravihaks. Selliste teemadega kokku puutudes usume tõenäolisemalt kuulujutte.

Rao hiljutine uuring uuris nakkushaiguste tõttu tekkivaid emotsioone. Üldine arvamus on, et nakkushaigus tekitab ebameeldivaid tundeid, aga teadlased arvasid, et see pole kõik. Oma uuringus järeldasid nad, et nakkus tekitab kahte emotsiooni:

Need on täiesti erinevad emotsioonid. Rao selgitab, et eemaletõukavust tekitab see, et te teate, mis on põhjuseks ning soovite sellest eemale tõmbuda. Aga hirmu osas on ebaselge, mis saab. Te ei tea täpselt, mis juhtub ja see tekitab hirmu.

Eelneva põhjal võib uskuda, et kui tegemist on nakkushaigusega, siis võib inimestes tekkida võõraviha ning nad võivad kõiki teisi pidada enda jaoks ohuks.

Kui nakkushaigus võib viia võõravihani ja usalduse kaotuseni inimeste vahel, siis on just siis kõige enam vaja liidreid.

Esiteks me ootame, et liidrid suudavad ootamatusi ette näha. See ei tähenda, et nad peaksid olema imeinimesed, aga me eeldame, et nende meeskond koosneb headest professionaalidest ja nad võtavad neid inimesi kuulda.

Teiseks peavad liidrid meeles pidama, et inimesi valdab hirm ja me soovime suuremat turvatunnet. Psühholoogilise turvatunde loomine on epideemia ajal väga oluline. Inimestele tuleb anda kindlustunne, et kogukond on pühendunud probleemi lahendamisele ja et kõik annavad endast parima.

Üks varasematest uuringutest välja tulnud teadmine on, et nakkusoht teeb inimesed irratsionaalseks, nagu juhtus AIDSi epideemia ajal 1980-l aastal San Fransiscos, kus selle asemel, et vähendada riske inimeste tervisele hakati arutama homoseksuaalsuse moraalsuse üle.

Kuidas mitte langeda irratsionaalse mõtlemise lõksu tervisekriisi ajal?

Tuleb võtta seda kui meeskonnatööd: mis on meie ülesanne praegu ja kuidas seda saavutada? Praeguses kriisis on see olla kodus, et mitte nakatada rohkem inimesi. Meeskonnas peab iga liige pühenduma.

Epideemia ajal muutub meie surelikkus nähtavaks ning sellele lisandub hirm teadmatuse ees. Sa tead, et võid surra, aga sa ei tea millal ja kuidas. Ebakindlus võib olla halvav. Üks võimalus hirmuga toime tulemiseks – eriti kui juhid selleks võimaluse annavad – on süüdistada mõnda teist gruppi. Näiteks praeguse viiruse ajal on süüdistatud Aasia päritolu inimesi.

Õnnetuste ajal mõtleme sageli, et õnnetus on probleem. Aga me peame mõistma, et õnnetus muutub katastroofiks ainult siis, kui meie ühiskonna kultuurinormid – üksteisest lugupidamine ja ühtsus – murenevad või kokku kukkuvad. See on suurim probleem.

Võõraviha on alati varjatud, sellel on vaja võimalusi, et valla päästa. Covid-19 on üks paljudest võimalustest, mis aitab seda esile kerkida. Viirus võimendab seda, mis on juba olemas.

Lootust aga annab see, et alati on olemas ka hea tahe ja ühtsus, mis toob inimestes esile parima.

2018. aastal avaldatud uuringus järeldati, et on kaks kriitilist tegurit, millest sõltub ühiskonna vastupidavus: kuidas õnnetus on sõnastatud ühiskonna ja selle liidrite poolt ning kui hea on ühiskonnas koostöö raskustega toimetulemisel?

Me mõtleme sageli valmisolekust kriisile kui võimekusest, aga kui küsida psühholoogidelt, siis nad ütlevad, et valmisolek sõltub ka motivatsioonist. See on meeleseisund, et oleme valmis kohanema.

Kokkuvõtteks soovitus meile kõigile kriisi ajaks: ole kaasatundlik, lahke ja suuremeelne.

Allikas: lühendatult Stanford News