Viimase kahe aastaga maailmas toimunud muutusi on enamik meist tunnetanud oma vaimse ja füüsilise tervise muutumise kaudu. COVID-19 pandeemia, Ukraina sõda ja sellest tulenev teadmatus on tekitanud suurenenud ärevuse tuleviku ees ning räsib meie hinge ja tervist.
COVID-19 pandeemia viis tavateadmisesse arusaama, et inimese bioloogiline ja psühholoogiline maailm on tugevalt, kui mitte täielikult sünkroonis. Kui vaimne tervis kõigub, siis peegeldab seda meie füüsiline tervis ja enamiku füüsiliste hädade taga on düsfunktsionaalne elustiil. Kuigi intelligentsuse ja kohanemise vahel on keskmisest suurem korrelatsioon, mängivad inimese psühholoogilise enesejuhtimise arengu juures rolli mitu psühhosotsiaalset ja sotsiodemograafilist faktorit1.
Jalad pedaalide külge lukustatud
Inimeste probleemilahendamise oskus toetub mitmele vundamenditalale. Lisaks välistele keskkondlikele mõjutajatele on selleks eelkõige meie geneetiliselt päritud operatsioonisüsteem (kesknärvisüsteem), sealhulgas isiksuseomadused. Kuid probleemide lahendamise võimekuselt lohiseb keskmine inimene meie endi loodud maailma arengu kiirele tempole juba ammu järele.
Looduse loodud eluratta peal ei ole vabakäiku ja meie jalad on pedaalide külge lukustatud. Selle, kui järsk on kallak, määrab looduslik valik, juhuslikkus ja viimase 150 aasta vältel rohkem inimene ise. Me oleme sunnitud kaasa väntama täpselt sellise kiirusega, nagu tõmbavad eest inimeste endi tekitatud probleemid ja lahenduskeskne arenguvajadus.
Inimese bioloogia ei suuda enam sammu pidada pidevalt kiireneva tehnoloogia arenguspurdiga. Me püüame mitmesuguste katsetustega sohki tehes võistluses edasi püsida. Pingutame hoida oma vaimset ja füüsilist tervist – käime looduses jalutamas, teeme sporti ja joogat, mediteerime, toitume tervislikult, loeme öötunde, loeme samme, piirame enda ja laste ekraaniaega, mida kõike veel. Me pingutame, aga kas sellest piisab? Futuristide üks suurim hirm on see, et tehisintellekt muutub targemaks kui inimene ja võtab planeedil juhtrolli üle nagu kuulsas filmis “Terminaator”.
Kas töötaja vaimne tervis on tööandja mure?
Raamatupoodide psühholoogiariiulitel vohavad eneseabiraamatud, sest need vastavad kiiresti ja lihtsate sõnadega keerulistele hingeeluküsimustele, tehes julgeid üldistusi. Kiirelt muutuvas maailmas on inimestel vaja kiiremini leida vastuseid oma muredele. Neid leitakse üha rohkem sotsiaalmeedia meemidest, ühelauselistest tarkustest ja teravmeelsustest, mitte teaduspõhisest praktikast. Usuteaduse ja sotsiaalteaduste kõrvale on ennast edukalt pressinud isehakanud tarkpead, kes oma kogemust müües üldistavad seda ja on julgete soovitustega valmis kõigile nõu andma, olgu meediumiks teatraalsed koolitused, sõnavõtud meedias või populaarteaduslikud konverentsid.
Globaalne info üleküllus, tehnoloogilise ja bioloogilise evolutsiooni dissonantsist tulenev vanade tarkuste unustamine ja ärevuse kasv tekitavad vastuvõtlikust maagilisele mõtlemisele. See on justkui psühhodünaamiline arengufaas, kus inimesed otsivad eeskuju maailma ikoonidelt, riigijuhtidelt ja organisatsioonide liidritelt – kuidas mõelda, käituda ja elada. See omakorda annab neile eeskujudele võimaluse ollagi eeskujuks ja aidata kaasa äsja kaheksa miljardi lävepaku ületanud planeedi elanikkonna vaimse tervise eest hoolitsemisele. Oma inimeste vaimse tervise toetamine on vastutustundlik valik.
COVID-19 globaalne pandeemia ja Ukraina sõda andsid tugeva tõuke lisaks füüsilisele tervisele just vaimse tervise eest hoolitsemise vajaduse tõusule avaliku ja erasektori tööandjate vaatenurgast. Me saime aru, et peame aitama inimestel enda eest hoolitseda. Kuigi uurimustulemusi COVID-19 kriisi mõjust alles kogutakse, näitas Maailma Terviseorganisatsiooni kevadine raport, et kriisi tõttu ärevushäirete ja depressiooni esinemise määr on tõusnud üle maailma 25%.
Psühholoogilise toe kasutegur
Olen psühholoogina 17 aastat seisnud teaduspõhise kirjanduse ja praktika ühendamise eest nii spetsialistina kui ka psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonna juhina. Poolteist sajandit arenenud teadusharuna pakub psühholoogia eri paradigmade, koolkondade vaatenurkade ja teraapiatehnikate abil lahendusi inimeste hirmude, pingete, ülemõtlemise, ärevuse, meeleolu languse, kaotuste, võitude, rahulolematuse ja isiksuse eripärade tasakaalustamiseks.
Organisatsioonide juhtkonna ja personaliosakonna poolsed meeldetuletused ja nõuanded töötajatele hoolitseda oma vaimse tervise eest on tervitatavad, kuid mattuvad argipäevaste töökohustuste ja e-kirjade alla või kukuvad prügikasti sama kiirelt, kui postkasti saabuv rämpspost ja reklaamlehed. Kiireneva arengutempoga sammu hoidvad organisatsioonid leiavad endale oma inimeste vaimse tervise toetamiseks ja hoidmiseks välise partneri.
Paljud Eesti avaliku ja erasektori organisatsioonid on valinud oma töötajate vaimse tervise eest hoolitsemiseks psühholoogilisi tugiteenuseid pakkuva ettevõtte. Pikaajaline koostöö kvaliteetset psühholoogilist tuge pakkuva partneriga tõstab märgatavalt töötajate rahulolu, töömotivatsiooni ja aitab kaasa organisatsiooni terviklikkusele, samal ajal vähendades personalikulusid.
Kas inimene suudab sammu pidada maailma arengu kiirusega?
Viimase 50 aasta jooksul veab inimese arengut üha kasvava jõuga tehnoloogia areng. Pidevalt kasvavat arengukurvi kirjeldab hästi Moore’i seadus. Tehnoloogia arengu kiiruse kahekordistumist iga kahe aasta tagant on tabavalt visualiseerinud USA futurist Ray Kurzweil. Inimese loodud tehnoloogia arenguga püüab sammu pidada ka inimese loomulik evolutsiooniline areng. Inimese genoomi areng toimub samuti kasvavas tempos. Teisisõnu on inimese bioloogiline areng praegu kiirem kui kunagi varem meie liigi ajaloos ja tulevikus kiireneb veelgi. See näitab meie liigi kohanemisvõimet maailma kiirete muutustega. Küll aga säilib küsimus, kas me kohaneme piisavalt kiiresti? Flynni efekti (1980) järgi tõuseb inimeste keskmine intelligentsus (IQ) tööstuslikult arenenud riikides kiirusega kolm IQ punkti iga kümne aasta kohta. Genoomi kiirest arengust rääkides võrdleme inimese bioloogilisi muutusi aga 40 000 ja 5000 aasta lõikes.
Kas ja kuidas on võrreldavad tehnoloogia arengu kiiruse kahekordistumine iga kahe aasta tagant, meie IQ tous iga kümne aastaga ja inimese geneetiline evolutsioon, mida mõõdetakse tuhandetes aastates? Võib tekkida küsimus, miks inimese geneetiline areng on märkimisväärselt aeglasem kui meie intelligentsuse kasv. Millele siis toetub meie intelligentsuse areng, kas pelgalt paremale haridussüsteemile ja toitumisharjumustele, nagu väidavad uurimused2. Võimalik, et meie genoomi muutuste mõõtmine on veel lapsekingades ja me ei oska veel adekvaatselt hinnata oma bioloogiliste alustalade arengut piisava täpsusega. Peame usaldama nendele küsimustele vastuste kogumise bioloogilise antropoloogia valdkonna teadlastele.
1 Alexander, R. M., & Reynolds, M. R. (2020). Intelligence and adaptive behavior: a meta-analysis. School Psychology Review, 49(2), 85–110.
2 Lynn, R. (2009). What has caused the Flynn effect? Secular increases in the Development Quotients of infants. Intelligence, 37(1), 16–24.
Artikkel ilmus kaubanduskoja ajakirja Teataja 6/2022 numbris rubriigis “TERVIS”.
