OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) täiendab regulaarselt oma 2017. aastal koostatud siirdehinna määramise juhendit. OECD juhenditega on hea n-ö sina peal olla seetõttu, et nii Eesti kui ka paljud muud riigid toetuvad oma siirdehinna määrustega OECD juhenditele.

Mullu avaldas OECD uue täiendatud juhendi “Transfer Pricing Guidance on Financial Transactions”, mille eesmärk on täiendavalt määratleda finantstehinguid seotud isikute vaheliste tehingute hindade ehk siirdehindade seisukohast. Mullu avaldatud juhendi esialgne versioon avaldati 2018. aastal ja on sellest saati saanud liikmesriikidelt soovitusi ning kommentaare täiendamiseks. Käesolev artikkel annab ülevaate viimase versiooni peamistest teemadest.

Ülevaade finantstehingute täpsest määratlemisest

Siirdehinnad peavad vastama turuhindadele ja õige turuhinna vahemiku välja selgitamine eeldab tehingu detailide arvestamist ehk määratlemist. Finantstehingute täpseks määratlemiseks tuleb arvesse võtta äritsüklit, kohalikke regulatsioone ja valdkonna iseärasusi, kuna neist sõltub valdkondade lõikes ettevõtete lühiajaliste rahavoogude struktuur. Finantstehinguid tehes peavad seotud osapooled tehingut neutraalselt hindama ja kaaluma kõiki võimalusi nii finantseerija kui ka finantseeritava perspektiivist, kaasa arvatud alternatiivseid grupiväliseid finantseerimisallikaid. Spetsiifilise tehingu hinnastamisel tuleb teha funktsioonianalüüs, mille korral tuleb lähtuda tehinguga hõlmatud varadest, riskide haldamisest ja rollide täitmisest.

Kassahalduse funktsioonid

Kassahalduse funktsioonide alla käivad ettevõtte grupi raha ja likviidsuse haldamine, ettevõtte finantsjuhtimine, oma- ja laenukapitali haldamine ning krediidiasutustega suhtlemine. Eelmainitud funktsioonid võivad olla rahvusvahelises ettevõttes tsentraliseeritud vastavalt ettevõtte struktuurile ja funktsioonide keerulisusele. OECD juhendi täiendatud versioonis tuuakse välja, et tihti on kassahalduse roll põhitegevust toetav. Kassahalduse strateegia kujuneb grupi tasemel ja seetõttu kujunevad ka riskid strateegiast lähtuvalt, mitte pelgalt funktsioonidest. Juhul kui kassahalduse juhtimisega tegeleval üksusel on täiendavaid funktsioone ja riske sektori eripära tõttu (näiteks pangandussektoris on kassajuhil suurem ülesannete hulk), siis tuleb siirdehinna dokumentatsioonis lahti seletada. Dokumentatsioonis tuleb põhistada, kuidas täiendavad ülesanded ja riskid on seotud peamise äritegevusega ning kuidas need mõjutavad kassahalduse funktsiooniga ettevõttele makstavat tasu kassahaldamise eest.

Grupisisesed laenud

Grupisiseste laenude puhul on tähelepanu suunatud kolmele aspektile: grupi ettevõtete krediidireitingu hindamine, kontserni kuulumise mõju arvestamine ja turuväärtuses intressimäärade määramine. Grupiülene krediidireiting võib olla kasulik lähtepunkt ja on olukordi, kus grupi reitingut peetakse kontserni kuuluvate ettevõtete jaoks sobivaks turuväärtuses intressimäärade määramiseks. Teiselt poolt, kui konkreetse ettevõtte krediidirisk pole sama, mis kontserni või emaettevõtte oma, tuleb teha uus reitinguanalüüs, mille koostamiseks kasutatakse krediidireitingute puhul tavapärast kvantitatiivset ja kvalitatiivset lähenemist.

Krediidireitingute määramisel tuleks arvestada asjakohaste garantiidega, mida laenuvõtja eeldatavasti grupi liikmeks olemise tõttu saab, eriti siis, kui seda liiget peetakse kogu äritegevuse jaoks oluliseks. Juhendis kutsutakse üles üksikasjalikumalt hindama seda, kas kaudse toetuse mõju võib ulatuda täieliku emaettevõtte garantii ekvivalendist kuni vähese või olematu toetuseni juhtudel, kui emaettevõte keeldub toetamast mittetulusat seotud ettevõtet.

Grupisiseste laenude kolmas põhifookus on seotud isikutele antavate laenude intressimäärade kehtestamine. Täiendatud juhend rõhub võrreldavusele, ehk teisisõnu tuleb intressimäärade määramisel arvestada valuutat, tähtaega, krediidiriski reitingut, tagatisi ja muid tegureid, mis võivad kehtida konkreetse laenu puhul. Krediidianalüüs hõlmab ka grupi liikmeks olemise kaudse toetuse võimaliku mõju kaalumist, nagu eespool käsitletud.

Kontsernikonto (cash pool)

Kontsernikonto kasutamine on rahvusvaheliste ettevõtete hulgas populaarne, võimaldades paremat rahavoogude juhtimist ning kokkuhoidu intressi- ja teenustasukuludelt. Juhendi kohaselt peaks sellises kontsernikonto süsteemis oleva liikme ehk grupiettevõtte tasustamine olema seotud likviidsuse ja krediidiriskiga, kuna konto liikmetel ei pruugi olla ainult finantseelis. Kontsernikontode puhul tuleb analüüsida, kas on õiglane tehingut kajastada kontole lühiajalise sissemaksena või on tegemist hoopis pikaaegse deposiidi või pikaaegse laenuga.

Kontsernikonto liikmete tasu arvutatakse kontole kohaldatava turuintressi kaudu. Lisaks rõhutatakse, et kontsernikonto kokkulepe peaks pakkuma kasu kõigile liikmetele, võttes arvesse reaalselt saadaolevaid alternatiivseid võimalusi (nt muud rahastamisallikad). Potentsiaalsed eelised, mida kontsernikonto liikmed saavad, hõlmavad paremaid intressimäärasid, püsivat juurdepääsu likviidsusele ja väiksemat riskipositsiooni välispangaga.

Riskimaandamine (hedging)

Riskimaandamist kasutatakse tihti rahvusvahelise kursi või vara väärtuse kõikumise tasakaalustamiseks. Kui üksikettevõte saab täies ulatuses ise kontrollida, kas riski võtta või tegeleda riskimaandamisega, siis gruppi kuuluvate ettevõtete lähenemine on teistsugune. Tihti on grupis riskimaandamine tsentraliseeritud, et suurendada grupisisese rahatarbimise efektiivsust. Sellise struktuuri puhul võib olla riskimaandamine üles ehitatud mitte ettevõtete perspektiivist, vaid grupi tasemel. Kui riskimaandamislepingud on korraldatud tsentraalselt, võib seda funktsiooni pidada teenuse osutamiseks, mille osutamise eest peab teenuseosutaja saama turuväärtuses tasu.

Finantsgarantiid

Uuendatud juhendis on täiendavat tähelepanu pööratud õiguslikult siduvatele finantsgarantiidele. Enne garantiilepingu sõlmimist peab laenusaaja neutraalselt analüüsima majanduslikku kasu, mis tekib finantsgarantii lepinguga. Siinkohal tuleks siirdehinna perspektiivist eristada kahte kasuaspekti. Esimene kasu on laenusaaja olukorra paranemine, misläbi saadakse laenu parematel tingimustel. Teine kasu on laenumahtude suurendamine tänu finantsgarantiile. Juhendis ollakse seisukohal, et kui garantii tagajärjel suureneb laenusaaja laenuvõime, siis iseloomustatakse seda osa laenust, mida ilma garantiita poleks antud, garantii andjale antud laenuna. Teisisõnu tuleb hinnata, kas laenusaaja on nii intressi kui ka garantiitasu (grupiliikmele garantii andmise eest tasu maksmine laenusaaja poolt) maksmisel paremas olukorras, kui ta oleks lihtsalt intressi maksmisel ilma garantiita. Seega on garantiitasu asjakohane ainult siis, kui see parandab laenusaaja majanduslikku olukorda.

Kaptiivkindlustusandja

Kaptiivkindlustusandja on grupi ettevõte, kelle eesmärk on pakkuda teistele sama grupi ettevõtetele kindlustust, kui turul olevad kindlustuspakkujad ei võimalda sobilikku kindlustust. Tänapäeval luuakse kaptiivkindlustusandjad tihti maksuparadiisis, emaettevõte tasub sellele kindlustusandjale kindlustuspreemiat ning saab enda kasumist maha arvutada kindlustamisega seotud kulud. OECD välja antud uutes kommentaarides suunatakse tähelepanu sellele, kas kaptiivkindlustusandja on tõesti võimeline haldama ülevõetud riske, kui need peaksid realiseeruma. Teisisõnu – sarnaselt teistele siirdehinna valdkondadele suunab juhend tähelepanu sellele, kas kaptiivkindlustusandja on loodud nii-öelda fiktiivsel eesmärgil, et maksukohustust vähendada, või on kindlustusandja loodud sisuliselt ettevõtte riski maandama. Siirdehinna dokumentatsioon peaks põhjalikult kajastama seda, kuidas väljendub kaptiivkindlustusandja võimekus riske hallata ja seeläbi võimaldada ettevõtete grupile suuremat kapitaliefektiivsust.

Riskivaba määr ja riskiga korrigeeritud tootlus

Juhendi kohaselt peaks üksusel, kes ei täida finantsvara juhtimisega seotud ülesandeid ja ei kontrolli seotud riske, olema õigus laenu andmisel teenida ainult riskivaba tootlust. Täiendavalt, kui muudest teguritest ei tulene teisiti, oleks laenuvõtjal sellises olukorras õigus maha arvata turuväärtuses intressimäär. Nende summade vahe jaotatakse hiljem osapoolele, kes täidab asjakohaseid riskikontrolli funktsioone.

Riskivaba määra välja selgitamisel soovitatakse juhendis toetuda valitsuse emiteeritud väärtpaberitele. Sellega seoses rõhutatakse, et teatud tunnused tuleks viia kooskõlla kontrollitavate tehingutega, sealhulgas arvestusvaluuta ja finantsinstrumentide ajaline lähedus (nt kustutustähtajad). Lisaks kirjeldatakse juhendis muude võrdlusallikate kasutamist, näiteks pankadevahelised intressimäärad ja intressimäära vahetustehingud.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõttes on OECD täiendatud juhend samm rahvusvahelise maksuselguse suunas. Kuigi juhend ei hõlma kõiki juhtumeid, on seal välja toodud hulgaliselt praktilisi nõuandeid grupisiseste finantstehingute õiglaseks hinnastamiseks. Samuti toovad juhendi täiendused ilmselt kaasa karmimad nõuded siirdehindade määramise dokumenteerimisel, eriti tehingupoolte tegelike olude ja majandusliku sisu analüüsi ning riskide võtmise suhtes.