Testeerimisvabadusest tulenevalt võib pärandaja jätta oma lähedased pereliikmed pärandist ilma. Et vältida nende täielikku pärandaja varast ilmajäämist, näeb seadus ette õiguse sundosale. Selle regulatsiooni aluseks on mõte, et pärandaja on kohustatud ka peale surma kandma hoolt oma lähedaste eest. Õigus sundosale annab võlaõigusliku nõudeõiguse pärijate vastu teatud rahasumma maksmiseks, see ei anna õigustatud isikule pärija seisundit ega nõudeõigust kindlatele pärandvara esemetele (Hans Brox, “Pärimisõigus”, lk 260).

Pärimisseaduse § 104 lõige 1 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Pärandaja vanemad ja kaugemad alanejad sugulased ei ole sundosa nõudmiseks õigustatud, kui alaneja sugulane, kes välistaks nad seadusjärgse pärimise korral, saab nõuda sundosa või võtab talle pärandatu vastu (PärS § 104 lg 2). Kui testamendi või pärimislepinguga on isikule määratud sundosa, ei loeta seda kahtluse korral pärijaks nimetamiseks (PärS § 104 lg 3).

Ülalpidamiskohustuse tuvastamine

Pärijate vastu sundosa saamise nõude esitamise eelduseks on pärandajal surma hetkel nõude esitaja suhtes perekonnaseadusest tuleneva kehtiva ülalpidamiskohustuse olemasolu. Perekonnaseaduse § 97 sätestab ülalpidamist saama õigustatud isikud, kelleks on