Alates 2022. aastast hakkab kehtima uuendatud määrus, mis reguleerib seotud isikute vaheliste tehingute määramise metoodikat. Rahandusministri määrus nr 53 on alates 2006. aastast kehtinud muutmata kujul. Praegused muudatused põhinevad OECD BEPS-projekti (base erosion and profit shifting) raames 2017. aastal vastu võetud uutel siirdehinna määramise rahvusvahelistel suunistel, mille eesmärk on piirata seotud isikute vahelist ebaõiglast kasumi siirdamist muutunud, tehnoloogiapõhises majanduskeskkonnas.
Määruse muudatustega kaasneb suurem detailsus ja seda terve dokumenteerimisprotsessi lõikes. Suurenevad nii maksumaksja- kui ka põhitoimiku dokumenteerimise põhjalikkuse nõuded ning täiendatud on võrdlusandmete analüüsi detailsust.
Seoses võrdlusandmete analüüsiga täpsustatakse võrdlusandmete hinnavahemiku definitsiooni. Hinnavahemik, millega määratakse toote või teenuse turuhind, on vahemik, mis jääb analüüsi tulemuste jada alumise ja ülemise kvartiili vahele. See tähendab, et võrdlusandmete analüüsi tehes välistatakse äärmised tulemused ja need ei ole tavaolukorras võrdsustatavad turuhinnaga. Lisaks tuuakse ühe enamlevinud praktikana välja “väikese lisandväärtusega kontsernisiseste teenuste” mõiste, mis OECD suuniste järgi tähendab, et teatud standardsete teenuste puhul ei ole 5% juurdehindluse korral vaja teha täiendavat võrdlusandmete analüüsi. Lisaks tuuakse välja, et kui äriühingu ärimudel ei muutunud, sobib võrdlusandmete analüüsi dokumentatsioonis kasutada kuni kolm aastat.
Finantstehingute puhul tuuakse välja olulist tähendust omavate asjaolude loetelu, mida tuleb arvesse võtta finantstehingute õiglasel hinnastamisel. Loetelu sisaldab erinevaid laenutingimusi, laenusaamise võimalust alternatiivsetelt osapooltelt ja laenu teenindamise võimekuse hindamist. Eelkõige kehtib eelmainitu tagamata laenude kohta, kuivõrd tagatud laenude puhul saab hinnastamist kontrollida avalikult kättesaadava laenustatistika järgi.
Lisaks täienevad immateriaalse vara dokumenteerimise nõuded. Immateriaalse vara turuväärtuse määramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vara oodatavat kasumit, arenguetappi ja varaga kaasnevate täiustamis- ning uuendusõiguseid. Immateriaalse vara turuväärtuse hindamisel tuleb hinnata iga osapoole panust ning turuväärtuse määramisel mängivad rolli äriühingu tegevusvaldkond, roll äriahelas ja konkurentsitingimused.
Viimaseks – määruse muudatusega täpsustatakse dokumenteerimise nõudeid, mis sisuliselt ei ole eelnevaga võrreldes muutunud, kuid on alates järgmisest aastast mõnevõrra detailsemad. Määruse muudatuses tuuakse välja kolmetasandilise dokumentatsiooni olemus: maksumaksja toimik (eelnevalt riigiomane toimik), põhitoimik ja riikidepõhine toimik. Seni kehtinud nõuded toimikutele kehtivad ka pärast muudatuse jõustumist, kuid muudatustega täpsustatakse nõudeid. Näiteks on üks täiendatud nõue üksikasjalik äriühingu tarneahela kirjeldus. Lisaks tuleb esitada ka hilisem teave, kui see mõjutab siirdehinna turuväärtuse määramist.
Muudatustega antakse sõnum, et Eesti käib kaasas globaalsete sammudega võitlemaks maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastu. Maksumaksjad, kes teevad tehinguid seotud isikutega, peavad üha rohkem tähelepanu pöörama korrektsele metoodikale, kuidas turuväärtusele vastavat siirdehinda määrata.
