Selle asja nimeks on nn. “nurgataguse apteegi põhimõte”. Ma ei tee oma firmale asju, mida ma ei teeks suvalisele kõrvalolevale ärile. Ma ei annaks oma isiklikku arvutit või mööblit niisama kasutada teisele firmale, ja ma näe ühtegi põhjust miks ma peaks firma tööd tegema oma isiklike esemetega. Need on töövahendid, mille eest firma maksab.

No vot ongi. “Mõistslik” ei ole ühiselt mõistetav tegur. Minule eraisikuna tundub mõistlik üks asi, minule firmana – hoopis teine, ja maksuameti inspektorile hoopis kolmas. Siit ka algne küsimus – kas 9-aastase ostutšeki võib võtta aluseks turuhinna tuvastamisel? Tundub et mitte. Hea küll. Millised on variandid?

Mul on näiteks Interast eritellimisel toodetud uhke muudetava kõrgusega töölaud, mis maksis aastal 2015 kõvasti üle tuhande. Sellised looduses enam ei kordu. Kuidas sellele hinda määrata? Kas panen selle osta.ee-le ülesse ja vaatan palju pakutakse? Palgan kedagi, kes ütleb “hind on selline”? Küsin Interalt uue hinnapakumise? Ma päriselt ei saa aru.

see on väga õige vastus hoopis teisele küsimusele. Minu firma ei ole vara soetaNUD. Minu firma on vara soetaMAS. Ja mul on vaja teada ENNE ostu-müügilepingu allkirjastamist, mitme protsendi võrra on kasutusel olnud vara hind langenud esialgse ostuhinnaga võrreldes.