Töölepingu sõlmimisega võtab töötaja endale kohustuse teha tööandjale tööd ning tööandja kohustub maksma töötajale töö eest tasu.
Olukorras, kus töötaja töölepingut oluliselt rikub, on tööandjal õigus kasutada töötaja suhtes mitmeid töölepingu seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid – alandada töötasu, nõuda tekitatud kahju hüvitamist või öelda tööleping erakorraliselt üles. Nende meetmete näol on tegu töölepingu seadusest tulenevate õiguskaitsevahenditega, mida tööandja saab vajadusel kohaldada isegi juhul, kui töölepingus ei ole neile otsesõnu viidatud.
Lisaks eelloetletud (seadusest tulenevatele) õiguskaitsevahenditele saavad töölepingu pooled leppida kokku ka ühes lepingulises õiguskaitsevahendis – leppetrahvis. Erinevalt töötasu alandamise, kahju hüvitamise või töölepingu ülesütlemise õigusest ei teki leppetrahvi nõudeõigus seaduse alusel nö automaatselt, vaid eeldab pooltevahelise vastava kokkuleppe olemasolu. Töölepingu rikkumiste juhud, mille eest tööandja töötajalt leppetrahvi nõuda saab, on siiski ammendavalt piiratud. Nii saavad töötaja ja tööandja leppida kokku leppetrahvi kohaldamises üksnes järgmisel neljal juhul:
- töötaja rikub tööandja tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustust (töölepingu seadus § 22 lg 2);
- töötaja rikub konkurentsipiirangu kokkulepet (töölepingu seadus § 26 lg 1);
- töötaja ei asu kokkulepitud ajal tööle või lahkub töölt töölepingu seaduses reguleeritud etteteatamise korda järgimata töösuhte lõpetamise eesmärgil (töölepingu seadus § 77 lg 1);
- töötaja rikub töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 141 lg 1).
Eelloetletud alustest väljuv leppetrahvi kokkulepe (nt leppetrahv tööle hilinemise, ebaviisaka käitumise, nõutud aruande esitamata jätmise vms puhul) on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi.
Leppetrahvi nõudmisel ei pea tööandja tõendama talle tekkinud kahju suurust, vaid tal on õigus nõuda sisse lepingus kokkulepitud summa täies ulatuses. Siinkohal tasub aga märkida, et kuigi saladuse hoidmise kohustuse, konkurentsipiirangu, ning tööle mitteasumise või töölt omavolilise lahkumise eest nõutavate leppetrahvide võimalik suurus ei ole fikseeritud, peab leppetrahv olema mõistliku suurusega ning kooskõlas töötaja töötasuga. Nii on konkurentsipiirangu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest peetud kohtupraktikas mõistlikuks töötaja kuue kuu keskmise töötasu suurust leppetrahvi, kuid omavoliliselt töölt lahkumise eest on seni leppetrahve välja mõistetud vaid töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Eeltoodu aga ei välista kohustuse rikkumise tõttu tekkinud täiendava kahju hüvitamise nõudmist osas, mida leppetrahv ei kata.
Seevastu töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest kokku lepitava leppetrahvi maksimaalne suurus on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 141 lg 5 kohaselt fikseeritud – nõutav leppetrahv ei tohi ületada töötaja ühe kuu keskmist töötasu, mis arvutatakse töötaja keskmise tööpäevatasu alusel.
