Kui mõned Euroopa riigid on seadusega rangelt ära reguleerinud selle, kas tööandja saab töötajale helistada või e-kirju saata töövälisel ajal, siis Euroopa Liidus tervikuna sellist kokkulepet pole.

Ametiühingute keskliidu esinaine Kaia Vask arvab, et ehk aitaks parem järelevalve tagada töötajale õiguse olla väljaspool tööaega mittekättesaadav. Töötaja ei pruugi alati tahta tööandjale öelda, et ta ei soovi vabast ajast tööasju ajada. “Ma ei tea, kui palju neid töötajaid on, kes sellist kõnelust peavad, kui tugevalt nad ennast juhiga rääkides tunnevad. Päris tihti me kuuleme ju teistsugust juttu, et parem ma ei tee seda, järsku ma satun halba nimekirja,” selgitas Vask.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Ulla Saar tõdeb: “Inimesed on kohati kättesaadavad nii-öelda 24/7, töö ja eraelu piirid hägustuvad ja inimesed ei pruugi puhata nii palju, kui seadus ja lepingud ette näevad, et nad peaksid. Sellest tekib ju väsimus, ülekoormus, läbipõlemised.”

Õigus olla mittekättesaadav on mõnedes Euroopa riikides seaduses kirjas. Näiteks Prantsusmaa võttis sellise seaduse vastu 2017. aastal. Muu hulgas on Prantsuse tööandjad kohustatud maksma töötajatele lisatasu, kui neilt oodatakse vastuseid kirjadele või telefonikõnedele töövälisel ajal.

Tegelikkuses ei ole Prantsuse seadus oluliselt karmim kui Eesti üldisem regulatsioon. Tööandja saab näiteks ikka töökirju töötajal saata töövälisel ajal aga nagu Eestis, ei pea neile vastama. Siiski on töökultuur Prantsusmaal teistsugune ning osa tööandjaid lülitab meiliserverid nädalavahetuseks üldse välja ning kirjad jõuavad töötajani esmaspäeval.

Eesti tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas ütles, et karmimaid seadusi ei ole vaja ei Euroopa Liidus ega Eestis. “Kui tänapäeva töökeskkonda iseloomustab hästi suur paindlikkus ja töötajad soovivad ise rohkem otsustada oma tööaja, töömeetodi ja töökoha üle, siis loomulikult on sellel mündil ka teine pool, et mõnikord tuleb ka peale kella viit mõni meil või mõni telefonikõne. Aga see on vastastikune kokkulepe ja saab ka tänase regulatsiooniga hakkama,” kommenteeris Aas.

Ametiühingute Keskliidu juht Kaia Vask nendib, et Eestis on teema värske ning seda pole põhjalikult arutatud, seega pole ta kindel, kas karmimat regulatsiooni päriselt vaja on. Õigust mitte olla kättesaadav on arutatud Euroopa Liidu tasemel, selgitas Ulla Saar. “Euroopa Liidus sotsiaalpartnerid ehk siis ametiühingud ja tööandjad olid läbirääkimistes, et leppidagi siis omavahel kokku, mida tähendab see õigus mitte olla kättesaadav. Aga kahjuks nad kokkuleppele ei jõudnud, mis tähendab, et ka sealt edasist õiguslikku algatust ei tule,” nentis Saar.

Teema võib taas kerkida pärast Euroopa Parlamendi valimisi, lisas Saar. Eestil veel selgelt seisukohta pole, tõdes asekantsler, ka ei plaani Eesti etteruttavalt ise seadusmuudatusi. Muidu tekiks oht, et kui Euroopa Liidus kokkulepe leitakse, peab Eesti hakkama värsket seadust muutma. Saar nõustus Aasaga, et kui töökollektiiv suudab omakeskis infovahetuse reeglites kokku leppida, on see parim lahendus.