Veidi enam kui aasta tagasi vormistas end vanaduspensionäriks mu ema, kes käib jätkuvalt tööl õpetajana. Seda leiba on ta teeninud terve elu, laste harimine on olnud tema kutsumus.

Mäletan hästi seda päeva, kui ta helistas mulle esimese pensionimakse laekumise päeval ja ütles telefoni: “Midagi on vist valesti läinud, osa summast on nagu puudu”.

Kontrollisin üle –puudu ei olnud midagi, lihtsalt eluaeg keskmist palka teeninu jaoks ongi pensioniea saabudes kontole laekuv summa väike. Minu selgituse peale, et kõik on korras, sain vastuseks: “Ma muidugi teadsin, et pension saab väike olema, aga et nii väike…”.

Matemaatika ei valeta

Meil on 2022. aasta lõpu seisuga Eestis 308 000 vanaduspensionäri, riigipensioni suurus jäi eelmisel aasta keskmiselt veidi alla 600 euro ja riigil kulus nende väljamaksmiseks 2,3 miljardit eurot, mis on 16% riigieelarve kõikidest kuludest.

Tegelikult on viimase 20 aasta jooksul pensioniteks välja makstud isegi rohkem kui sotsiaalmaksu laekumine oleks võimaldanud. Koguni kolm miljardit rohkem, ilma töövõimetusreformi läbi viimata isegi neli miljardit. Ehk juba tänane süsteem kipub riigile üle jõu käima, kuigi tööl eluaeg keskmist palka teeninud pensionärile pigistab siit välja üksnes 40% sissetuleku suhtena keskmisesse palka.

Riigi vaatest läheb asi iga aastaga keerulisemaks. Pensioniikka jõuab iga aasta umbes 20 000 uut inimest, ära sureb 15 000 inimest. Pensionäride arv on aasta-aastalt kasvamas. Samal ajal tööl käivate inimeste arv ei ole kasvamas, sest täiskasvanuikka jõuab umbes 13 000-14 000 inimest aastas.

Hüüdja hääl kõrbes

2022. aasta detsembris avalikustas sotsiaalministeerium kord viie aasta tagant tehtava analüüsi “Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüs”. See on 140 lehekülge pikk ja põhjalik dokument, mis pensionimaailmas orienteeruva inimese jaoks mõjub teadaolevaid probleeme taas kord kinnitava materjalina, kuid ühiskonnas tervikuna kajab kui hüüdja hääl kõrbes. Ka enne valimisi sai see üllatavalt vähe tähelepanu.

Asjatundlike ametnike ja ekspertidega koostöös valminud analüüs ütleb, et vanemaealiste eestimaalaste suhtelise vaesuse määr on Euroopa Liidu suurimad ja lisab, et vajalik on laialdane kommunikatsioon: praegune esimene ja teine sammas tagavad pensionieas vaid hädavajaliku toimetuleku.

Loomulikult pole poliitikutel tahtmist seda laialdast kommunikatsiooni teha, sest usutavasti ei võetaks nii mõrudat sõnumit kuigi hästi vastu.

Selle analüüsi üks kainestavamaid kohti on leheküljel 24: “Eesti pensioni netoasendusmäär on Euroopa Liidus tagantpoolt teine, jäädes alla 40%. Praktiliselt pooled Euroopa Liidu riigid pakuvad pensionäridele netoasendusmäära 70% ja enam”.

Oleme tagantpoolt teised, vaid Leedust eespool – karm, kas pole?

2 + 4 asemel 6 + 4 + 6

Kuidas me olukorda lahendada saame? Pensionisüsteemi peenhäälestamine ja 20eurone erakorraline pensionitõus siin päeva ei päästa. Vaja on suuremaid muudatusi.

Iga kuu 2% teise sambasse panemine on väga hea, kuid pensioniikka jõudes see rikkust majja ei too. Seda on lihtsalt liiga vähe. Kui 45 tööaasta jooksul panna kõrvale 2%, mida kasutada 18 pensioniaasta jooksul, annab see 2% tööeas säästetu inimesele pensionieas täiendavalt ostujõudu umbes 5%. See aitab asendusmäära 40% pealt tõsta 45%ni, mitte aga 70%ni.

Kuidas me 70%ni jõuaksime? Kuna riigil endal raha suuremate pensionite maksmiseks ei ole ega ka tule, siis on vaja suuremasse pensionikogumisse kaasata nii inimesed kui nende tööandjad. 2% asemel tuleks inimestel säästa 6%. See võimalus suuremate teise samba sissemaksete avalduste esitamiseks avaneb inimestel 2024. aastast.

Selleks, et tööandjad samuti töötajatele sissemakseid tegema saada, on vaja lõpetada tööandjate poolt tehtud pensionimaksete pealt topelt pensionimaksu korjamine, see tähendab tööandja poolt tehtud sissemakse töötaja pensionifondi tuleb maksustada 13%lise sotsiaalmaksuga (tervisekindlustuse osa), mitte 33%ga. Ja tööandjate makse tuleb ära siduda töötajate sissemaksetega.

Kui töötaja maksab oma pensionifondi 2%, lisab riik 4% ja tööandja 2%. Kui inimene maksab 4%, lisab riik 4% ja tööandja samuti 4%. Kui inimene saab lubada 6% teise samba sissemakset, lisab riik jätkuvalt 4% ja ka tööandja panustab inimesega solidaarselt 6%.

Samal ajal tööandjapensioni juurutamisega saaks muuta esimest sammast ehk riigipensioni solidaarsemaks, et see sõltuks tänase 50% palga ja 50% tööstaaži asemel näiteks 25% palgast ja 75% tööstaažist.

See aitaks meie töökatel madalapalgalistel saada tulevikus suuremat pensioni ning motiveeriks keskmist ja keskmisest kõrgemat palka saajatel agaramalt oma pensionikogumisse panustama.

Alles siis, kui 2% + 4% teise samba pensionimaksete süsteemist saab Eestis 6% + 4% + 6% süsteem, jõuavad Eesti pensionid tulevikus 70%ni keskmisest palgast ehk sinna, kus on ka ülejäänud Euroopa.

Me peaksime päriselt tahtma sinnapoole pürgida ja julgelt tegutsema. Me ei tohiks Eestis leppida sellega, et sõna “pensionär” enim iseloomustavaks sõnaks on “vaene”.

Artikkel avaldati 8. aprillil Äripäevas arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.