Majanduskeskkond on taas stabiilsem ja Eesti elanike kindlustunne taastub. Kriisist õpitu paneb inimesi varasemast rohkem mõtlema sellele, et neil oleks sääste, mille toel ootamatustes hakkama saada. Teabekeskuse Eestis, Lätis ja Leedus tehtud uuringu tulemused näitavad, et säästjate arv suureneb, kuid kõrvalepandud summad on endiselt pigem väikesed.
Säästudeks kümnendik sissetulekust
Viimase kolme aasta jooksul on märkimisväärselt paranenud Eesti elanike hinnang oma säästmisvõimele. Hüppeliselt on kasvanud nende hulk, kes saaksid raha koguda või endale senisest suuremaid sääste lubada (2011 oli selliseid inimesi 21%, tänavu juba 49%). Suuremal osal küsitletud eestimaalastest (83%) ongi säästud olemas ja enamik nõustub väitega, et raha kogumine on tähtis. Vähenenud on nende inimeste arv, kellel säästud täielikult puuduvad. Selle 15% seas on rohkem väikese sissetulekuga ja muust rahvusest Eesti elanikke, samuti üliõpilasi ja 18–25-aastaseid noori. Enamasti saavad Eesti inimesed säästa kuni 10% sissetulekust.
Raha hoitakse pangas ja sukasääres
Eesti elanike eelistatuim hoiustamise koht on arvelduskonto, kus hoiab oma raha 76% säästjatest. Sularahana kodus hoiab oma sääste umbes iga neljas. Aja jooksul on esimeste osakaal kasvanud ja teiste oma kahanenud. Peamiselt säästetakse selleks, et kaitsta ennast ja oma peret ootamatuste eest: mustadeks päevadeks paneb raha kõrvale 62% säästjatest. Veel kogutakse suuremate väljaminekute jaoks (näiteks reisimine, auto või kodutehnika ost), laste vajaduste katmiseks, eluaseme ostmiseks või renoveerimiseks ning pensionipõlveks. Ettevõtte alustamiseks ja intressi teenimiseks kogujaid on vähem.
Kuigi säästjate hulk kasvab, on säästetud summad endiselt pigem väikesed. Kui pangakontole kogutu jääb enamasti 300 ja 1000 euro vahele, siis sularahana hoitakse kodus peamiselt kuni 300 eurot. Võib öelda, et enamasti ei ületa inimeste kogutud summad 1000 eurot. Võrreldes keskmist rahavaru ja Eesti keskmist sissetulekut (2014. aasta esimese kuue kuu keskmine netopalk oli 790 eurot), näeme, et peamise sissetuleku kadudes saaksid inimesed säästude toel hakkama vaid üks-kaks kuud.
Kes ei säästa ja miks?
Mittesäästmise peamise põhjusena nimetati rahanappust: 80% mittesäästjatest ütles, et nad ei saa seda endale lubada. Teisalt tunnistas üle poole küsitletuist, et olenemata sissetuleku suurusest saaks vähemalt kümnendikku sellest targemini kasutada. See näitab, et tegelikult on säästmise puhul peale sissetuleku olulised ka inimeste mõtteviis ja harjumused. Eesti inimeste säästmisharjumusi aga iseloomustab pigem tarbimisest ülejääva summa kõrvalepanek. Samas käituvad meie lõunanaabrid just vastupidi, eelistades iga kuu panna sissetulekust kõrvale kindla summa ja tarbida sellest ülejäävat raha.
Piisav rahaline puhver on tähtis, et tagada endale nii pika- kui ka lühemaajaline kindlustunne ja suurem majanduslik vabadus. Rahatagavara kogumist võib alustada ka väikestest summadest ja alustuseks piisab ehk nõuandest kulutada seda, mis jääb üle säästmisest, mitte säästa seda, mis jääb üle kulutamisest. Tarbimise ja säästmise vahel tuleks leida mõistlik tasakaal.
