Eesti hinnakasv taandus veebruaris aastases võrdluses 17,6%ni. Sarnaselt jaanuarile oli kolmandik hinnatõusust seotud eluasemekuludega ning kolmandik toiduainete kallinemisega. Teiste kululiikide panus hinnakasvu jäi tagasihoidlikumaks.
Aastasest hinnakasvust on hetkel olulisemgi hindade dünaamika lühemas vaates. Tarbijahinnaindeks tegi alates 2021. aasta sügisest läbi pöörase tõusu ning saavutas möödunud aasta augustis uue platoo. Selle järsu tõusu mõjud avalduvad veel tänagi igakuiselt avaldatavates inflatsiooninäitajates. Möödunud aasta augustist alates on hinnakasv olnud aga üsna mõõdukas – viimase kuue kuu jooksul on ostukorv kallinenud vaid 1,3%. Pikendades uut trendi 12 kuu peale, võime väita, et Eesti inflatsioon liigub taas ligikaudu 3% kasvutempos, mis on siinse majanduse jaoks vägagi võimetekohane. Vahepealset hinnahüpet ei saa muidugi tähelepanuta jätta, kuid ettepoole plaane tehes ei ole klassikaline aastast muutu näitav hinnaindikaator hetkel kõige informatiivsem.
Tarbijate jaoks on loomulikult oluline see, mis tegelikult nende rahakotis toimub. See tähendab, et lisaks tajutavale inflatsioonile tuleb tähelepanu pöörata ka palgakasvule ning muudele kulutustele, mis tarbijahinnaindeksis ei kajastu. Eile teatas statistikaamet, et kuigi keskmine palk mullu kasvas 9% kaotasid inimesed oma ostujõus siiski märkimisväärselt, sest inflatsiooniga korrigeeritud sissetulekud hoopis kahanesid 9% võrra. Tegevusalati olid muutused üsna erinevad – majutuse ja toitlustuse tegevusalas ulatus keskmine palgakasv mullu 16%ni ehk seal töötavatel inimestel jäi ostujõu kaotus vaid paari protsendi piiresse. Samal ajal kasvasid ehitus-, finants- ja tervishoiusektoris sissetulekud napilt 5% võrra, mis tähendab et 19% inflatsiooni juures ulatus reaalpalga kahanemine nimetatud tegevusalades hõivatud inimeste puhul 15% lähedale.
Lisaks reaalpalga vähenemisest tingitud ostujõu kaotusele pitsitab inimesi ka laenukulude kasv, sest Euroopa Keskpank on inflatsiooni allapoole toomiseks tõstnud rahapoliitilisi intressimäärasid ning mõningase ajalise viitega kajastub see ka kõikide laenuvõtjate igakuistes tagasimaksetes. Tänaseks on 6 kuu Euribor tõusnud 3,3% juurde. Keskmise eluasemelaenu puhul (ca 100 000 eurot) tähendab see laenuvõtjale igakuiselt rohkem kui 150 euro suurust lisakulu. Ettevaates ootavad turuanalüütikud Euribori edasist kerkimist 4% tasemeni ning välistatud pole ka sellest kõrgemale jõudmine. Seega hakkab laenukohustuste tase inflatsiooni vaibudes varasemasest märkimisväärselt enam tarbijate ostujõudu mõjutama.
Inflatsiooni jõulisemat taltumist võib oodata kevadel-suvel kui kõrgemad baashinnad hakkavad üha tugevamini hinnakasvu mõjutama. Aasta teises pooles jõuab inflatsioonitempo loodetavasti tagasi ka oma harjumuspärasesse suurusjärku. Kõik see baseerub eeldustel, et geopoolitilised pinged meie ümber ei eskaleeru ning kartused energiapuudujäägist Euroopas ei muutu reaalsuseks. Tarbijatele on see siiski vaid väike lohutus, sest sissetulekute kasv jääb tänavu hinnakasvuga samasse suurusjärku, mis tähendab et tegelik ostujõud oluliselt ei parane. Nõudlust ja tarbimist piirav rahapoliitika hammustab aga kõikide laenuklientide rahakotist endale järjest suurema tüki.
