Ettevõtjad, kes teevad tehinguid seotud osapooltega, näiteks samasse kontserni kuuluvate äriühingutega või ettevõtte omanikega seotud isikutega, peavad arvestama siseriiklike ja rahvusvaheliste siirdehinna reeglitega. Siirdehindade regulatsiooni mõte on vältida seotud isikute vahelisi kokkuleppeid müüa üksteisele tooteid ja teenuseid turuhinnast madalamalt või kõrgemalt, siirdades seeläbi ka kasumit ja tulumaksu baasi.

Selleks tuginetakse turuväärtuse põhimõttele – seotud isikud peavad omavahelistes tehingutes kujundama tehingu hinnad (siirdehinnad) selliselt, nagu seda teeksid samadel või sarnastel asjaoludel mitteseotud isikud. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 50 lg 4 kohaselt maksustab maksuhaldur tulumaksuga kas tulu, mis maksumaksjal jäi teenimata, või kulu, mis oleks maksumaksjal jäänud kandmata, kui seotud isikuga tehtud tehingu väärtus oleks olnud selline, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud.

Tulumaksuseaduse § 14 lg 7 kehtestab sama põhimõtte füüsilisest isikust ettevõtja ja temaga seotud isiku vahel ettevõtluse käigus tehtud tehingutele ning TuMS § 53 lg 4 mitteresidendi püsiva tegevuskoha kaudu või püsiva tegevuskoha arvel tehtud tehingutele. Seotud isikute vahel tehtud tehingute väärtuse määramise meetodid on kirjeldatud rahandusministri 10.11.2006 määruses nr 53 “Seotud isikute vahel tehtud tehingute väärtuse määramise meetodid“. Määruse kohaldamist toetab vastavalt määruse §-le 20 abimaterjalina OECD poolt koostatud siirdehindade määramise juhendmaterjal.