Kui unustad poes tšeki võtta, siis võid kindel olla, et raamatupidaja peab su peale vimma kuu lõpuni. Küll oleks mugav, kui kõik su kviitungid oleksid veebis saadaval ning raamatupidamise saaks selle alusel teha.
"Apple’is on nii, et eraldi paberarvet tuleb küsida, arve saadetakse sulle automaatselt e-postile. Miks ei võiks Eesti riik olla rohkem nagu Apple või isegi Apple’ist ühe sammu eespool – et see info, mille me ostude kohta saame, oleks ka hiljem töödeldav," tutvustab Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) president Taavi Kotka e-kviitungi visiooni.
Paberkviitung jäägu ajalukku
E-kviitung on elektrooniline versioon tavalisest paberkviitungist, mida iga ostuga poest kaasa pakutakse. Elektroonilist kviitungit oleks võimalik saada nii e-poodidest kui ka tavalistest poodidest ning see võimaldaks importida kviitungil oleva teabe mõnda finantsplaneerimise- või raamatupidamisprogrammi.
"See oleks mugavusteenus, mis puudutaks meid kõiki. Kui küsime, et mis oleks Eesti järgmine e-asi, mida võiksime välismaalastele näidata, mis ei oleks ainult mobiilne parkimine, vaid kõiki puudutav, siis e-kviitung oleks just see," jätkab Kotka.
Tõesti, üleriigilisi kõiki kaardi-makseid hõlmavat sellelaadset teenust maailmas praegu palju just pole ja üksnes Taiwanis on käivitatud see üleriigiliselt. USAs on küll osalisi, poekettide, kliendikaartide või kindlate kaarditerminalidega seotud lahendusi, kuid need ei ole märkimisväärset populaarsust saavutanud. Ühtegi universaalset teenust, kus hiljem saaks ka andmeid analüüsida, ei ole.
E-kviitungiga analoogne projekt on käima lükatud Taiwanis, kus ostja saab valida, kas võtab tšeki paberil või digitaalselt, ning tšekid kogutakse ühte kesksesse andmebaasi. Taiwani süsteemi eripäraks on veel riiklik kviitungiloto – tšekkide vahel loositakse välja rahalisi auhindu, mille kättesaamiseks peab tšeki alles hoidma.
Digitaalsel juhul pole aga vaja tšekki alles hoida.
E-kviitung on veel ka teenus, millega on seotud mitmedki küsitavused ja võib eeldada, et mitte kõik eraisikud ei torma sellega liituma. Eraisikutele kindlasti ei ole meeltmööda idee, et pank või "keegi" teab tema ostude kohta kõike. Kodulaenu taotlejale kindlasti meeldiks ja oleks mugav, kui äsjaostetud pesumasina garantiitšekki poleks vaja alles hoida, kuid samas kindlasti ei tahaks ta, et pangal oleks näha, mille peale täpselt ta pärast palgapäeva ööklubis enda eurosid kulutas.
Suur vend jälgib?
"Me ei taha, et inimesel tekiks hirm, et tema privaatsust on rikutud. Sellepärast on e-kviitungi teenus üles ehitatud samade põhimõtetega nagu Geenivaramu, ehk isikuandmed ja ostuandmed on üksteisest eraldi," seletab Taavi Kotka e-kviitungi andmebaasi ülesehitust. Seega ei ole kellelgi teisel peale inimese enda õigust isikuandmeid ja ostuandmeid kokku viia, mis peaks paranoilisemate kodanike mõttelendu jahutama.
Sama põhimõte hoiab ära ka ühe inimese pihta sihitud reklaami – ka ITL e-kviitungi strateegias on idee reklaamiportaalist, mis näitaks vastavalt sinu ostudele ribareklaame, maha laidetud. Kindlasti ei meelitaks selline lahendus ka inimesi e-kviitungi teenust kasutama, kui näiteks pärast pesumasina ostmist järgmised kolm aastat sulle pesupulbri ja sarnaste toodete reklaame ette söödetaks.
Eestlased läbi statistika
Küll aga oleksid ostuandmed ilma isikuandmeteta hea materjal statistikutele. "See infopagas – kui me nüüd võtame selle juurest ära inimese nime – mis on eestlaste ostuharjumused, näiteks kui palju ostame toitu, mis on ilmselgelt liiga kalorirohke, avab uusi võimalusi, mida me veel praegu ette ei kujuta," annab Taavi Kotka mõista, et anonüümselt oleks saadavast infost kasu statistikutele või toitumisspetsialistidele.
Et e-kviitungi teenus eraisikutele ahvatlevam oleks, siis lisatakse ostudele ka esialgu seitse-kaheksa erinevat silti, näiteks toidukaup, tehnika, tarbekaup jne, mis aitavad oste hiljem analüüsida ja visualiseerida. See omakorda aitaks inimestel enda ostuharjumusi korrastada.
Tuleb ka arvestada sellega, et on hulk inimesi, kes tahavad poetšekki kohe pärast ostu sooritamist kontrollida, kas kassapidaja lõi ikka summad õigesti sisse ja kas soodustus läks ikka hinnast maha. Selle jaoks plaanitakse mobiilirakendust, kus oleks kohe pärast ostu tegemist võimalik kviitungit vaadata. Tõsi küll, reaalselt pole veel sellega eriti kaugele jõutud. "Meie eesmärk on, et inimene peaks paberkviitungit ikkagi eraldi küsima, mitte talle ei anta valida, kas ta tahab paber- või digikviitungit," seletab Taavi Kotka ja annab mõista, et tegu ei olegi mitte niivõrd teenusega, mis säästaks paberi ja tindi kokkuhoiuga loodust, vaid mis säästaks meie päid üleliigsest informatsioonist.
ITL e-kviitungi strateegia järgi peaks pilootprojekt käiku minema tänavu sügisel, esialgse kava järgi septembris, kuid e-kviitungi projektijuhi Pille Muni sõnul päris nii kaugel veel asjaga ei olda, sest ettevalmistus pilootprojekti käimalükkamiseks on võtnud arvatust rohkem aega.
"Pilootprojekt lähikuudel veel tarbijateni ei jõua, küll aga käivad ettevalmistused lahenduse väljatöötamise ja käivitamise osas. Et projekti tehnilisi detaile töötatakse välja, siis eelkokkulepete sõlmimine pilootprojekti kaasamiseks on veel pooleli. Näiteks on selles osalemise vastu näidanud suurt huvi Elion, kelle kliendid saaksid tänu e-kviitungile oma toote garantiiks vajalikke tšekke hoiustada mugavalt elektroonselt ega peaks enam pabertšekke tootegarantiiks säilitama."
Selle teenuse põhitarbijad oleksid esimeses etapis elektroonikapoed ja kingapoed ehk need kauplused, kus garantiijuhtumitest on võidud suuremad. Seega võib peagi karbi või paksu ümbriku, kus varem vedelesid garantiikviitungid, minema visata ja tšekid pilveteenusesse üle kolida.
Kuigi Pille Muni sõnul on olnud kaupmeeste huvi e-kviitungi vastu küllaltki suur, siis päris lihtsalt see teenus kasutusele ei tule. Kaupmeestele tehakse süsteemiga liitumine tõenäoliselt ülisoodsaks. Lisaks on neile väga oluline, et uus süsteem ei pikendaks poodides müügiprotsessi.
Kaupmehed on huvitatud
"Et asi on uudne, siis püütakse aru saada, kuidas see toimib, mis kasu saavad nende tarbijad, milliseid kulusid kaasa toob," räägib ta.
Tagatipuks on vaja selleks poodidesse uusi kaarditerminale ja kui alguses oli lootus, et saab hakkama ka praeguste vahenditega, siis nüüdseks on selge, et see pole võimalik – eraldi ID-kaardiga ostja identifitseerimine võtaks liiga kaua aega ning ostu peab sooritada saama tavalise pangakaardiga, mis peab olema seotud e-kviitungi teenusega.
E-kviitungi projekti jaoks lükatakse lõpuks käima ka Eesti E-teenuste Sihtasutus, mille vajalikkusest on räägitud varemgi. Selle eesmärgiks oleks kaasa aidata innovaatiliste e-teenuste arendamisele, luues eelduseid uudsete ärilahenduste tekkimiseks, ühendades ettevõtete infosüsteeme ja lihtsustades nende ligipääsu riiklikele registritele. Algselt pidi Eesti E-teenuste SA, mis kataks e-kviitungi süsteemi jooksvad kulud, loodama juba veebruaris.
"E-teenuste SA ei ole veel loodud, kuid ettevalmistusi selleks tehakse. Eesmärk on see luua selle aasta septembris. Potentsiaalsete sihtasutusega liitujate seas on olulisemateks ettevõteteks näiteks Swedbank, SEB, Sampo Pank, Eesti Post, Elion, Webmedia, Ericsson Eesti, Itella. Kõnelused käivad veel mitme väiksema ettevõttega," seletab Pille Muni E-teenuste Sihtasutuse hetkeseisu.
Riik ja ITL on jõudnud üksteisemõistmisele, et e-kviitung on kasulik asi, küll aga lähevad ideed lahku ainult selle kohalt, et riigi arvates on võimalik sellega teenida, kuid ITL arvates mitte. "Meie väide on, et sellega ei ole võimalik teenida. See ei ole nagu interneti sihtasutus, tänu millele pangad said pärast seda, kui olid Eesti inimesed õpetanud internetti kasutama, enda kontorite ja töötajate arvu vähendada ja on nüüdseks kulud tasa teeninud. Siin ei ole otsest sellist kasu olemas. Inimesed suudavad paremini enda rahakotil silma peal hoida. Ettevõtted suudavad efektiivsemalt majandada, töökohtade arv võib väheneda, aga ettevõtete vahendid investeerimiseks on omakorda suuremad. Riik saaks oma raha tagasi igal juhul, ükskõik kas siis sotsiaalmaksu või dividendide näol," võtab Taavi Kotka kokku ITL visiooni sellest teemast. "Tegu ei ole äriprojektiga, siit ei tule kümme miljonit eurot, siit ei tule ka viis miljonit eurot – tegu oleks puhtalt mugavusteenusega."
Riik on mestis
Riigi infosüsteemide osakonna juhtivspetsialist Taavi Valdlo sõnul on e-kviitungi teema riigi jaoks oluline. "Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) on huvitatud n-ö äri X-tee arendamisest ja plaanib ka tulevikus toetada avalikes huvides loodavaid ärikeskkonna arendamise projekte. MKM toetab selle jaoks vastava rakenduste andmebaasi, liideste ja taristu arendust, mida saaks kasutada e-teenuste loomiseks. E-kviitung on sel juhul pilootprojekt."
Mitu olulist lepet on veel aga riigi j a ITL vahel sõlmimata ja see on ka üks põhjus, miks pilootprojekt septembris ei stardi. "Et projekt on värskelt käivitunud, siis on suur osa läbirääkimisi ja kokkuleppeid veel ees," lisab Taavi Valdlo. Kusjuures summa, mida on vaja pilootprojektide ja e-kviitungi keskregistri käimasaamiseks, ei olegi üle mõistuse suur, vaid jääb suurusjärku umbes miljon eurot. Pigem ongi küsimuseks, kus täpselt, millisest fondist see raha saada. "Oleks me selle asjaga tegelema hakanud kaks aastat tagasi, oleks see ammu tehtud," ütleb Taavi Kotka.
E-teenuste levikuga seoses on vähe räägitud sellest, et need teenused aitavad vähendada kuritegevust, näiteks erinevaid maksupettusi. E-kviitung poleks firmadele ka mitte üksnes mugavusteenus ja võimalus efektiivsuse tõstmiseks, vaid annab, eelkõige suuremate firmade puhul, võimaluse rahaasjadel paremini silma peal hoida.
Ausama riigi suunas
Kehtib siin ju vana tõde, et mida lihtsam on võimalikke väärtegusid kontrollida, seda vähem neid tõenäoliselt ka toime pannakse. On käinud juba läbi ka idee, et riigiasutustel võiks selline teenus mitteanonüümselt kohustuslik olla ja see annaks võimaluse takso- ja majoneesiarveid hiljem mugavamalt analüüsida.
E-kviitungi strateegia järgi võiks teenusel olla 2013. aasta lõpuks veerand miljonit kasutajat ning jätkataks kaupmeeste süsteemiga integreerimist. Vastavalt tehnoloogiate kättesaadavusele ja hinnale integreeritakse e-kviitungi süsteemi ka uusi tehnoloogiaid. Ühe võimalusena on pakutud ka NFCd, mis võimaldaksid tuvastada inimest näiteks mobiiltelefonides paiknevate kiipide abil.
Taavi Kotka sõnul on tegu kõige laiahaardelisema, erinevaid sektoreid (kaubandus, pangad, IT, logistika, eraisikud ja riik) ühendava projektiga, mis Eestis seni on läbi viidud. Isegi ID-kaart ei olnud nii laia haardega. "On vaja piisavat hulka inimesi ja ettevõtteid, kes usuksid sellesse asja. Digiallkiri ja ID-kaart on kümme aastat vanad, aga alles viimasel kolmel aastal oleme tunda saanud selle tõelist kasu. Kui me seda ei tee, siis võime viis aastat oodata ja vaadata, kuidas muu maailm idee ellu viib. Teine variant on, et me näitame ise, kuidas seda teha," lisab ta.
Artikkel on avaldatud ajakirjas "Arvutimaailm"