Me kõik saame vanaks. Ja mida edasi aeg läheb, seda kõrgemasse ikka meist enamik ka jõuab, sest oodatav eluiga pikeneb Eestis päris kiiresti. On vägagi reaalne, et nende jaoks, kes sel aastal esimest korda tööle läksid, saab keskmine eluiga olema mitte palju lühem kui üheksakümmend aastat, päris paljudele neist aga veelgi pikem.
See tähendab, et pikemaks ei muutu mitte lapse- vaid tööinimese ja pensionäripõlv. Samas elame me emantsipeerunud ja avatud maailmas, kus lastele ja perekondlikele sidemetele ning põlvkondadevahelisele solidaarsusele sellises mahus, nagu pool sajandit tagasi, enam loota ei saa. Inimeste mobiilsus ja muutunud tõekspidamised on teinud oma töö ja elu endistele radadele tagasi pole võimalik pöörata. Üleskutsed teha lastest või perekonnast perspektiivne, kõikide probleeme lahendav pensionisammas, on nagu kassi naeratus Alice´i Imedemaalt, mis oli jäänud õhku rippuma ka pärast seda, kui kass ise täiesti kadunud oli.
Meeldib see meile või mitte, aga meil tuleb endale tunnistada, et ajaloost otsitud võimalustele toetudes jääb meil liiga palju inimesi vanaduspõlves saatuse hooleks. Seepärast on täiesti vältimatu, et lisaks solidaarsusele ja perekonnale peab inimene ise oma vanaduspõlve kindlustamisesse vastavalt panustama.
Kõiki töövõimelisi inimesi haaravat ja paratamatult suhteliselt väiksemaks kahanevat solidaarset pensionikindlustust on reaalne täiendada vaid ühel viisil: nii, et iga tööeas inimene igal aastal iseenda vanaduspäevadeks natuke raha kõrvale paneb. Sellises mahus ja viisil, et vanaduspäevade saabumiseks oleks piisavalt suur summa kogunenud ja see ka garanteeritult alles oleks.
Et olukord selline on, saime juba tosinkond aastat tagasi aru ja me oleme sellega leppinud või vähemalt harjunud. Ainuke, millega lepitud ei ole ja millega leppida ei saagi, on tõsiasi, et praegune korraldus ei kindlusta inimestele normaalset kindlustatust vanaduspäevadeks.
Teise samba konstrueerimisel oli vähe ambitsiooni
Probleem on selles, et teist pensionisammast konstrueerides ei oldud piisavalt ambitsioonikad. Kuut protsenti säästes ja investeerides ei oleks mistahes realistlikes tingimustes 40 -50 aastaga teenida nii palju, et selleks jätkuks normaalseks toimetulekuks järgnevaks kahekümneks aastaks. Või siis loodeti liialt palju vabatahtlikule kolmandale sambale.
Mida sellises olukorras ette võtta? Kas tunnistada, et oleme teise samba tegemisel eksinud kui andsime nende haldamise Eesti eraettevõtjatest professionaalidele eesmärgiga saavutada sellele rahale maksimaalset tulemust ega teinud selle asemel riiklikku fondi, mis oleks delegeerinud meie inimeste säästetud raha investeerimiseks teiste riikide maksimaalselt madala tegevuskuludega investeerimisfondidele?
Arvan, et selline lahendus ei oleks kuigi hea mitmel põhjusel. Esiteks juhtis üks Euroopa liberalismi ja demokraatia tugisambaid Coudenhove Kalergi juba sada aastat tagasi tähelepanu sellele, et riikides, kus alatasa harrastatakse vaheldumisi natsionaliseerimist ja privatiseerimist, ei saa olla ei edu ega ka demokraatiat.
Häirib ju selline tegevus investoreid tunduvalt enam kui mõne maksumäära muutmine. Ja veel. Kui me ei usu eraettevõtjate võimesse efektiivselt toimida sellistes konkurentsile avatud tegevustes nagu investeerimine, siis millisesse turumajandusse me üldse uskuda saame.
Edasi tähendaks Eesti kogumispensioni raha odav ja lihtne suunamine maailma indeksfondidesse seda, et järjest suuremaks kasvavad summad oleks võimalike investeeringutena Eesti majandusse praktiliselt täiesti kadunud. Kolmandaks tähendaks see aga ka seda, et me kaotaksime suures ulatuses oskuse töötada kapitali ja finantsturgudel ning vähendaks võimalusi meie enda kapitali- ja rahaturgu arendada. Ja lõppkokkuvõttes jääme ilma ühest tugisambast, millele toetudes meie majandus senisest kiiremini võiks arenema hakata.
Kuid kõigele vaatamata tuleb tunnistada, et tänaseks turgudel väljakujunenud olukord nõuab mõningat teise samba võimaluste ümberhindamist. Esiteks peame tunnistama, et teise samba tulusus ei saa ka lähiaastatel olema nii kõrge, nagu tosin aastat tagasi eeldati. Öeldu aga ei tähenda üldsegi seda, et mingil ajal tulevikus ei või fondide tootlus jõuda samale tasemele kui ta oli enne finantskriisi, ega ka seda, et eelistada tuleks passiivseid fonde, vaid seda, et heade tulemuste saavutamine vajab vastavat professionaalsust.
Peame tunnistama, et kuue protsendi kõrvalepanemisest ja investeerimisest tõenäoliselt ei piisa, et saada rahuldavat toimetulekut vanaduspõlves. Seda eriti siis, kui arvestada, et tingituna demograafilisest olukorrast saab esimese samba osatähtsus üksnes väheneda.
Mida varem me välja ütleme, et rahuldava tuleviku kindlustamiseks peab igaüks oma aasta sissetulekust kõrvale panema 9-10% ja investeerima seda raha nutikalt, seda parem. Mõistmaks, et ilma nutika investeerimiseta hakkama saada pole võimalik, piisab ka korrutustabeli tundmisest.
