Artikkel annab ülevaate siirdehinna dokumentatsiooni (nõudmisel) esitamise kohuslastest, dokumentatsiooni komponentidest ja koostamise nõuetest.
Rahandusministri määruse nr 53 § 18 alusel lasub siirdehindade dokumentatsiooni koostamise kohustus residendist ning mitteresidendist äriühingutel, mis vastavad vähemalt ühele järgnevatest tingimustest:
- töötajate arv koos seotud isikutega on 250 või enam;
- müügitulu koos seotud isikutega on 50 miljonit või enam;
- konsolideeritud bilansimaht on 43 miljonit või enam.
Dokumentatsiooni koostamise ja (nõudmisel) esitamise kohustus laieneb ka krediidiasutustele, kindlustusseltsidele ja väärtpaberibörsil noteeritud äriühingutele ning lisaks tehingutele, kus üheks osapooleks on madalama maksumääraga territooriumil asuv isik. Samuti laieneb siirdehinna dokumentatsiooni koostamise ja (nõudmisel) esitamise kohustus ka majandusüksuse välisriigis asuvale püsivale tegevuskohale, millel on maksude deklareerimise ja tasumise kohustus püsiva tegevuskoha kaudu tegutsemise riigis. Deklareerimise ja tasumise kohustuse tuvastamisel tuleb arvestada püsiva tegevuskoha kaudu tegutsemise riigi maksuregulatsioone ning lisaks riikidevahelistes topeltmaksustamise vältimise lepingutes sätestatut.
Lisaks on alates 2017. aastast maksualase teabevahetuse seaduse § 203 alusel riikidepõhise aruande koostamise kohustus ka suurtel kontsernidel, mille kogu konsolideeritud müügitulu riikidepõhises aruandes hõlmatavale majandusaastale eelneval majandusaastal oli suurem kui 750 miljonit eurot.
Majandusüksuste puhul, kus seotud isikutega tehtud tehingute hulk ja mitmekesine iseloom on vähegi märkimisväärsem, on mõistlik tehingute hinnastamise põhimõtted kujundada edasiulatuvalt ehk enne tehingute toimumist, sest:
- kui tehingu hind on valesti määratud ning siirdehind ei vasta turuväärtusele, siis maksuhalduril on õigus tehingu hinda korrigeerida ning siirdehinna ja turuväärtuse vahe maksustatakse tulumaksuga;
- kui tehingu tingimuste kujunemine on süsteemitu, siis tagantjärele majanduslikult põhjendatud argumentatsiooni leidmine tehingute hinna määramine lähtuvalt turutingimustest võib olla kas üldse võimatu või märkimisväärselt keerukam-kulukam;
- tehingutele väärtuse määramine (hinna muutmine) tagantjärele on turutingimustel toimuvate tehingute puhul pigem välistatud – sedakaudu seotud isikute vaheliste tehingute tingimuste muutmine tagantjärele viitab pigem turutingimuste jooksvale mitterakendamisele seotud isikute vahelistes tehingutes;
- tehingu dokumentide (ümber)kujundamine oluliselt hiljem tehingute teostamisest võib vaidlustes maksuhalduriga olla tõlgendatav “raskendava asjaoluna”;
- tehingu dokumentide ümberkujundamine praktikas võib olla keeruline, sest alates maksuhalduri nõudest dokumentatsiooni esitamiseni on aega 60 päeva.
Nagu eelnevalt mainitud, siis alates 2017. aastast saab siirdehindade dokumentatsiooni jagada kolmeks osaks:
- põhitoimik (master file) – juhendid ning lepinguvormid seotud isikute vaheliste tehingute turutingimustel toimumise tagamiseks (eelkõige sõltumatute isikute vaheliste tehingutega võrreldavad hinnastamise põhimõtted) või mitte-turutingimustel toimunud tehingute maksustamiseks ning;
- riigiomased dokumendid (local file) – konkreetse isiku ülevaade ja tõendusmaterjal kindlal perioodil toimunud seotud isikute vaheliste tehingute nõuetekohasest toimumisest;
- riikidepõhine aruanne (country-by-country report) – koondteave kontserni kuuluvate ettevõtete tulude, kasumi või kahjumi, tasutud või kogunenud tulumaksu, aktsia- või osakapitali, töötajate arvu ning materiaalse vara osas.
Oluline on dokumentatsioonis kirjeldada tehinguga seotud aspekte, mis võivad avaldada mõju turuväärtuse määramise meetodi valikule, sh tehingu hinna turuväärtust toetava tõendusmaterjali leidmisele ning dokumenteerimisele. Lisaks meetodi valikule on oluline esitada asjaolud ja tingimused, mis põhjustasid juurde- ja allahindlusi tehingu lõpliku hinna kujunemisel ning selliste asjaolude ja tingimuste seosed mitteseotud isikutega tehingutes kasutatutega.
Kindlasti ei peaks dokumentatsioon hõlmama liigselt informatsiooni, mis tehingute turuväärtuse tõendamiseks olulist argumentatsiooni ei loo, s.t. dokumentatsioonis tuleks esitada vaid nii palju informatsiooni, kui on tehingu hinna tõendamiseks asjakohane. Seejuures tuleks arvesse võtta ka hinnangulist olulisuse määra, kusjuures ebaoluliste tehingute dokumenteerimine ei peaks olema võrreldavalt üksikasjalik. Seega oleks mõistlik keskenduda eelkõige mahtude poolest olulistele tehingutele, mis võivad kaasa tuua potentsiaalselt suurema maksuriski, juhtudel kui tehingu väärtus peaks oluliselt hälbima turuväärtuse põhimõttest.
Hoolimata määruses sätestatud kohustuslikkuse tingimustest tuleks igal majandusüksusel järgida seotud isikute vaheliste tehingute hinna vastavust turuväärtuse põhimõttele isegi kui dokumentatsiooni koostamine ei ole kohustuslik, sest maksuhalduril on kahtluse korral õigus küsida tõendeid vaid ka üksikute tehingute põhiselt ning mitte tervikliku dokumentatsioonina kõikide tehingute kohta kogumina.
