Paljud vanemad inimesed mäletavad veel, kuidas eelmise ajaloolise formatsiooni, ehk nn “nõuka” ajal paljudes suuremates tootmisettevõtetes toodi avalikkuse ette nii tootmiseesrindlased, kelle pildid paigutati autahvlile, kui ka töödistsipliini rikkujad ja tööloodrid, kelle pilte, koos sooritatud tegude kirjeldustega avaldati näiteks ettevõtte seinalehes.

Suuremas formaadis tipnes taoline avalikustamine sellega, et tollastes tööstusettevõtetes aset leidnud kõikvõimalikud rikkumised toodi üleliidulisele kinoekraanile lühifilmide sarja “Fitil”(tõlkes süütenöör) abil, kujutades lühifilmides dokumentaalselt, kuid satiirilises võtmes, nende ettevõtete vastavaid töötajaid koos toime pandud rikkumistega.

Arenenud ühiskonnas ei ole taolised võtted lubatud. Eesti Vabariigi põhiseadus ja mitmed teised seadused, sh töölepingu seadus, kaitsevad riigi kodanikke taoliste karistuste osaks saamise eest. Nimelt sätestab töölepingu seaduse § 28 lõike 2 punkt 11 selgelt töötaja privaatsuse austamise kohustuse ning rõhutab tööandja kohustust kontrollida töökohustuste täitmist viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi. Põhiõigusi riivavaks võib pidada näiteks töötaja ühinemisvabaduse piiramist või töötaja kohtlemise erinevusi tema soo, veendumuste, seksuaalse orientatsiooni, rassi ja usutunnistuse tõttu. Tööandja peab samas ka hoiduma töötaja vääritust kohtlemisest, sh töökiusamisest, ning mitte lubama töötaja vääritut kohtlemist teiste kaastöötajate poolt.