Eestis elab ja töötab juba märkimisväärne hulk Ukraina kodanikke. Sellega seoses tekib palju küsimusi nii ukrainlastel, kes ei tunne Eesti seadusi, kui ka tööandjatel, kes mõnikord ei mõista, mis põhjustab ukrainlastele raskusi.

Üks ilmsetest põhjustest on peamiste tööseaduste põhimõtteline erinevus. Eestis kehtib töölepingu seadus ja Ukrainas töökoodeks. Viimane on NSVL-i aegadest pärit seadusloome produkt, mille põhisätted kehtestati juba 1971. aastal. Eesti oma on palju uuem: vastu võetud 2008. aastal.

Mille poolest siis kahe riigi seadused erinevad?

Kui Ukrainas reguleerib töösuhteid peamiselt töökoodeks, siis Eestis nii töölepingu seadus kui ka võlaõigusseadus, millele on töölepingu seadusele viiteid rohkesti. Ukrainlastel on raske mõista ja aktsepteerida, et töösuhted võivad Eestis alata ja lõppeda mitte tööandja korralduse alusel nagu Ukrainas, vaid lepingu sõlmimise või selle ülesütlemise alusel. Ehk kui siin arvestatakse töötaja selgelt väljendatud tahteavaldust tööandjaga töösuhe katkestada, siis Ukrainas lihtsalt palutakse ülemusel end vallandada. Seejärel meelt muutes saab Ukrainas oma avalduse lihtsalt tagasi võtta, kuid Eestis seda teha ei saa. Töölepingu ülesütlemisavalduse saab Eestis tühistada vaid poolte kokkuleppel.