Odava alkoholi toomine Lätist vähendab maksutulusid ning tekitab pahameelt. Vastukaaluks on pakutud aktsiiside langetamist, kuid see võib oodatud tulu asemel tuua hoopis tervisekahju. Kui tulu on ebakindel ning riskid seotud inimeste elu ja tervisega, tasuks olla ettevaatlik.
Piirikaubandus on iseenesest levinud nähtus kõikjal, kus piirid valla. Oluliselt vähem on näiteid aktsiiside langetamisest, kuid need vähesed olemasolevad räägivad pigem maksulangetuste vastu. Piirikaubandust see meede kusagil kaotanud ei ole, küll aga on kaasnenud tervisekahjud.
Kõige kujukam näide pärineb 2004. aastast, mil Euroopa Liidus kaotati kvoodid eraviisiliselt üle piiri toodavale alkoholile. Rootslased said nüüd tuua piiramatult odavamat alkoholi Taanist, taanlased omakorda veel odavamat napsu Saksamaalt ja Soome olukorra tegi eriti keerukaks tükk maad madalama hinnatasemega Eesti liitumine Euroopa Liiduga. Iga riik neist kolmest reageeris veidi erinevalt ning ka tulemused olid erinevad:
- Soome vähendas alkoholiaktsiisi kolmandiku võrra. Tulemusena tõusis alkoholimüük Soomes 7%, millele lisandus veel Eestist sissetoodud alkohol, kogutarbimine tõusis 12%. Alkoholisurmade arv tõusis aastaga 17% ning kolme aastaga kolmandiku võrra. Sealjuures toimus plahvatuslik piirikaubanduse kasv Soome lõunapiiril, aktsiisilangetused ei suutnud seda ära hoida ega prognoositust oluliselt vähendada.
- Taanlased vähendasid alkoholiaktsiisi lausa kahel korral – 2003. ja 2005. aastal, ja kuigi kogutarbimises suurt muutust ei täheldatud, tõusis alkoholimürgistusega haiglasse sattunute arv 26%.
- Rootsi muudatusi ei teinud. Ka Rootsis osutus piirikaubandus suureks probleemiks, sissetoodud alkohol moodustas tippajal üle kümnendiku kogu ärajoodavast alkoholist ning aktsiisitulud langesid. Küll aga ei suurenenud tarbimine ega alkoholist tingitud tervisekahjud.
Mis võiks Eestis juhtuda?
Kõigepealt peaks küsima, mis juhtub alkoholi hinnaga, kui aktsiise langetada? 2018. aasta lõpus uuris KPMG Maksumaksjate Liidu palvel, kas jaeketid oleksid valmis hindu langetama, kui riik maksuhaaret veidi lõdvendaks. Uuringutulemuste esitlemisest võis jääda mulje, et jaeketid on nõus hindu üldiselt langetama, ent alati tuleb lugeda ka peenikest kirja. Jaekettidelt küsiti nimelt, kas nad oleksid nõus alandama 1-2 võtmetoote hindu õlle ja viina kategooriates. Sellega olid kaupmehed tõesti nõus, kuid ei enamat.
On üpris optimistlik loota, et 1-2 õllemargi ja 1-2 viinamargi odavmüük paneks Eesti napsusõbrad hoobilt tee Lätti unustama ja tooks soomlased üle lahe tagasi. Raske on näha ka jaekettide motivatsiooni alandada hinnataset tervikuna. Vaadakem korraks minevikku. 2017. aasta suvel tõusis õlleaktsiis varasemaga võrreldes üsna järsult, ligi 70%. Absoluutarvudes tähendas see, et 5%-lise õlle pooleliitrise pudeli kohta oli tõus 13,5 senti, koos aasta alguse aktsiisitõusuga kokku 20 senti. Kui palju õlle hind poes tegelikult tõusis? Ligikaudu 50 senti. 2018. aasta aktsiisitõusu järel lisandus sellele veel mitukümmend senti, kuigi aktsiis tõusis vaid 4 senti pudelilt. Ja seda hoolimata asjaolust, et Läti alkoralli oli juba hoo sisse saanud ja võimendatud hinnatõus andis sellele veel hoogu juurde. Jaeketid arvutasid oma juurdehindlust ikka vana valemi järgi ja ei konkurents ega hirm piirikaubanduse ees sundinud neid oma marginaali üle vaatama. Rahandusministeeriumi uuring aktsiisitõusude mõjust Eestile näitab, et jaekettide arvestus osutus õigeks – kui nii mõnigi teine sektor on maksutõusudega pihta saanud, siis jaekaubandusel läheb jätkuvalt hästi.
Kasumitaotlust ei saa ettevõttele pahaks panna. Seda enam on raske näha, miks peaks kauplus hindu langetama, isegi kui aktsiis langeb. Kui marginaali ei langetatud varem, kui piirikaubandus oli alles kujunemisjärgus ja seda oli võimalik mõjutada, siis miks peaks seda tegema praegu, kui olukord on stabiliseerunud ja muutused rasked tulema?
Niisiis võib juhtuda, et aktsiisid küll langevad, aga hinnad poes jäävad üldjoontes samaks. Tervisemõju sel juhul ei kaasneks. Paraku ei vähene ka piirikaubandus, kuna selle mootor – hinnaerinevus – jääb ju alles. Küll aga langeb riigi maksutulu, kuivõrd samade koguste pealt makstakse juba madalamat aktsiisi.
Aga kui hind ikkagi langeb?
Oletame siiski, et alkoholi hinnad poodides langevad. Päris ära ei kao piirikaubandus ka siis – piiripoed on juba ehitatud, nende hinnavõit ei tule ainult aktsiisidest, vaid ka madalatest kuludest, osal inimestest on tekkinud juba tarbimisharjumus. KPMG optimistlik stsenaarium prognoosib näiteks piirikaubanduse osakaalu säilimist 10% ulatuses. Kas piirikaubandus väheneb piisavalt, et katta aktsiisimäära langetamisest tulenev auk riigieelarves, on riskantne ennustada. Soomel ega Taanil see 15 aastat tagasi ei õnnestunud.
Rahalisest kahjust enam tuleb aga karta tervisekahju. Soome ja Taani näited ennustavad alkoholimürgistuste, maksatõve ja vigastuste ning alkoholisurmade kasvu tervikuna. Eesti varasem kogemus näitab, et kui alkohol läheb sissetulekutega võrreldes odavamaks, kasvab ka tarbimine. Kuigi piirikaubanduse osakaal on Eestis tavapäratult suur, ostetakse kolm neljandikku alkoholist siiski Eestist ning see osa muutuks kättesaadavamaks. Seetõttu ei tasu arvata, et Lätist toodud jookide asendamine Eestist ostetuga oleks ainus protsess, mis aset leiaks. Kui tõuseb tarbimine, tõusevad ka tervisekahjud, kusjuures kannatajad on suure tõenäosusega just haavatavamad grupid, kel alkoholiga moel või teisel probleeme.
Ennustamine on, teadagi, tänamatu töö, ja lõplik tõde selgub alles tagantjärele. Kuid kui tulu on ebakindel ning riskid on seotud inimeste elu ja tervisega, tasuks olla ettevaatlik.
