Me oskame mõõta inimeste majanduslikku heaolu, aga kas me suudame mõõta heaolu ja selle jätkusuutlikkust, kui jätame SKP kõrvale? Seda arutati Arvamusfestivalil, kus räägitust teeb ülevaate statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras.
Selle aasta Arvamusfestival Paides tundus, et paljude jaoks on oluline keskkonna hea käekäik. Kokku peeti üle 20 keskkonnateemadega seotud arutelu, paralleelseid arutelusid oli nii palju, et osa huvipakkuvaid teemasid jäi väisamata.
Statistikaamet osales laupäeval, 12. augustil diskussioonis “Kuidas mõõta heaolu (ilma SKP-ta)?”, kus arutleti heaolu kontseptsioonide ja mõõtmise üle ökoloogiliste piirangutega maailmas. Oma mõtteid jagasid Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja, statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras; Münsteri ülikooli järeldoktorant ja projekti “EU 1.5° Lifestyles” koordinaator Halliki Kreinin, arutelu suunas Maiko Mathiesen, mõttekoja Research & Degrowth rahvusvaheliste suhete direktor.
Juba väitluse alguses tõdeti ühiselt, et SKP-d heaolumõõdikuna käsitleda ei ole a priori õigustatud. Seda, et SKP ei ole heaolumõõdik, tunnistavad nii teadlased kui ka rahvusvahelised organisatsioonid (Euroopa Parlament on oma teatises “Beyond GDP” seda ka põhjalikult seletanud). Oluline on siiski mõista, et SKP-l ja majandusarvestusel on oluline koht nii majanduspoliitika vaatevinklist kui ühiskonna arenguprotsesside hindamisel ja kujundamisel. Majandusarvestuse üks edu tunnuseid on see, et ta on üleilmne keel majanduses toimuva käsitlemiseks või mõõtmiseks. Sellist keelt, mis aitaks aga ühtselt käsitleda heaolu ja jätkusuutlikkust, veel ei ole. Seega on küsimus, milline mudel võimaldaks ajas ja ruumis anda hinnangu nii jätkusuutlikkusele kui heaolule.
Juba heaolu mõiste on lai, mitmemõõtmeline ja hõlmab peaaegu kõiki inimelu aspekte. See on ilmselt ka üks põhjusi, miks heaolu tähendust on raske kõikehõlmavalt kokku võtta. Enamik definitsioone käsitleb heaolu kui seisundit, kus kõik inimese vajadused on rahuldatud ja kus indiviidid saavad rahuldava elukvaliteedi saavutamiseks oma eesmärke taotleda ja täita. Heaolu võib pidada oma olemuselt subjektiivseks või objektiivseks, aga ka mõlemaks korraga. See hõlmab meie elu mõjutavate tingimuste kvaliteeti, nagu keskkonda ja majandust, kuid ka neid elu aspekte, mille me ise määrame, sealhulgas meie tundeid iseenda osas ja üldist rahulolu eluga, tunnetust, et see, mida me elus teeme, on väärtuslik, meie igapäevaseid emotsionaalseid kogemusi (õnn ja ärevus) ja meie üldist vaimset heaolu. Need kaalutlused muudavad heaolu mõõtmise riiklikus statistikas üsna keeruliseks ülesandeks.
Kuidas arvestada heaolu jätkusuutlikkusega seotud, sh ökoloogilisi aspekte?
Heaolu jätkusuutlikkuse põhiidee on tagada tulevastele põlvkondadele praeguse põlvkonnaga samal tasemel või isegi parem heaolu. See tähendab, et praegust heaolu tuleb saavutada ja juhtida viisil, mis ei tule tulevaste põlvkondade arvelt. Seega erineb heaolu jätkusuutlikkuse mõõtmine suures osas praeguse heaolu hindamisest. Enamik mõõtmisraamistikke käsitleb praeguse heaolu näitajaid hetke elutulemuste näitajatena, samas kui heaolu jätkusuutlikkuse mõõtmine keskendub sisenditele ja ressurssidele, mida vajame soovitud heaolu saavutamiseks ja säilitamiseks. Neid ressursse võivad esindada erinevad kapitalitüübid (nt looduslik, majanduslik ja sotsiaalne) ning mõõtmisel keskendutakse ressursside voogudele ja muutustele.
Kuna looduskapital ja selle erinevad vormid on raskesti kvantifitseeritavad, on metoodilistes aruteludes rahvusvahelist tunnustust kogumas Kate Rawortfi nn sõõrikumudel, mis võiks olla kui kompass, kuidas elada 21 sajandil. Sõõrikuks on mudelis globaalne ökosüsteem oma mitmemõõtmelise funktsionaalsusega ning mudeli keskmes on inimkonna olulised sotsiaalmajanduslikud aspektid. Globaalsel ökosüsteemil on mitmed nn Maa taluvuspiirid – piirid, millest oleme teadlikuks saanud või mis on meile lähemale nihkunud. Kuigi siin on palju määramatut, ollakse kindlad, et inimkond on mitme aineringe (süsiniku, lämmastiku) aga ka bioloogilise mitmekesisuse osas taluvuspiirid ületanud ning kohati “kõnnitakse üsna õhukesel jääl”. Sõõrikumudel visualiseerib kujukalt selle, kuidas sotsiaalmajanduslik süsteem peaks kitsamates ökoloogilistes piirides leidma tasakaalu, et mahutuda ökosüsteemi nii ajas kui ka ruumis.
Abiks on ka juba tuntud mõõdikud
Arvamusfestivalil vaeti maailmas kasutusel olevaid heaolu- ja arenguindekseid ja Eesti asukohti pingeridades. Eesti on mitmete üldtunnustatud indeksite osas üsna kõrgel kohal. Rahvusvaheliselt tuntud heaolumõõdiku inimarengu indeksi osas oleme 31. positsioonil 191 riigi hulgas, õnneindeksi alusel 36. kohal 142 riigi seas. Need indeksid põhinevad valikul sotsiaalmajanduslikel näitajatel ning neil puudub antud arutluse kontekstis oluline ökoloogiline dimensioon, seega ei anna need koondnäitajad infot keskkonnaga tasakaalus elamise/arenemise kohta.
Üleilmses vahendikastis on ka mitmeid ökoloogilisi kompleksmõõdikuid, mis on loodud lähtuvalt erinevatest mudelitest: õnneliku planeedi indeks (Eesti on 142. kohal 152 riigi hulgas), terviklik edu indeks Genuine progress indicator (Eesti andmed puuduvad), OECD parema elu indeks (Eesti on 21. positsioonil 40 riigi hulgas) ), säästva arengu indeks (Eesti on 10. kohal 163 riigi hulgas). Lisaks on ka puhtalt keskkonnavaldkonna kompleksnäitajad nagu näiteks ökoloogiline jalajälg (Eesti on 16. kohal 188 riigi hulgas. Kõik sellised mõõdikud jutustavad oma lugu. Näiteks on Eesti madal positsioon õnneliku planeedi indeksis seletatav meie suure ökoloogilise jalajäljega, samas mõjutavad meie suhteliselt kõrged oodatav eluiga ja subjektiivne heaolu positiivselt asukohta pingereas.
Liitnäitajad annavad üldistatud vaate ühele või teisele aspektile. Siiski on vaieldav, kas on võimalik praegusel teadmiste tasemel tuletada üht mõtestatud indeksit, mis haaraks kõiki elu ja inimese heaolu keerukusi. Lisaks ei toeta üksikutel valitud näitajatel põhinev liitnäitaja tõenditel põhinevat otsustusprotsessi. Tõenduspõhiseks otsustamiseks tuleb teada, mis on koondnäitaja arengu tõukejõuks, st millised üksiknäitajad või dimensioonid põhjustavad koondnäitaja muutuse ning millised kaalud on üksikutel komponentidel. Kui mõelda, milliseid olulisi markereid me Eestis tahame jälgida, on meil viimastest strateegilistest arengukavadest orientiiriks võtta Eesti pikaajaline strateegia 2035 koos seatud eesmärkide ja mõõdikutega, mille abil heaolu saavutamise suunal liikumist hinnata ja mõõta. Eesti 2035 eesmärk ongi kasvatada ja toetada meie inimeste heaolu, nii et Eesti oleks ka 20 aasta pärast parim paik elamiseks ja töötamiseks. Strateegia annab suunised erinevate valdkondade poliitikakujundajatele ja otsustajatele ning kätkeb viit strateegilist sihti: inimese, ühiskonna, majanduse, elukeskkonna ning riigivalitsemise vaates. Ja kuna strateegia annab ka võtme ÜRO üleilmsete säästva arengu eesmärkide elluviimiseks Eestis sobiks see ka laias laastus ühiskonna heaolu mõõtmiseks ilmnevate ökoloogiliste piirangute raames. Mõeldakse ju säästva ehk jätkusuutliku arengu all sihipärast arengut, mis parandab inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega. Jätkusuutliku arengu eesmärk on saavutada tasakaal sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna vahel ning tagada täisväärtuslik ühiskonnaelu praeguste ja järeltulevate põlvede jaoks.
Eesti 2035 mõõdikuid, eesmärke ja trend saab uurida ülevaatlikult Tõetamme rakenduselt või andmete osas statistika andmebaasist. Sisemajanduse kogutoodangu (SKP) näitaja eesmärgistatud strateegiliste mõõdikute hulka ei kuulu. Arvamusfestivali arutlusel olnud SKP pakub võimaluse mõõta majanduse suurust rahaliselt. Eesti 2035 mõõdikute hulka kuuluvad strateegilised materjalide ja energia tarbe mõõdikud on aga näiteks majanduse keskkonnatõhususe mõõdikuteks. Eesti majandusse siseneb aastas ligi 37 miljonit tonni materjale. Ressursitootlikkuse palju kõrgem tase (0,9 eurot kg kohta, praegu 0,7) on näiteks üheks strateegia 2035 sihiks, mis seab eesmärgiks heaolu loomiseks kuluva keskkonnakoormuse vähendamise. Koosneb see näitaja aga nii lugejast kui ka nimetajast. Sihti on võimalik saavutada nii SKP -d suurendades kui ka ressursside kasutust vähendades. Kuigi parem pool muna kui tühi koor, siis edaspidi on üks küsimustest, kuidas SKP-d, teisi majandusnäitajaid ja olemasolevaid heaolunäitajaid ilmnevate ökoloogiliste piirangute raamides konteksti seada ja Eesti riigijuhtimises paremini järgida.
Lisaks kuulub Eesti 2035 keskkonna näitajate hulka kasvuhoonegaaside heitkoguste näitaja ja keskkonnatrendide indeks, mille aastased muutused Tõetammel kajastatakse. Keskkonnatrendide indeks integreerib säästva arengu keskkonnavaldkonna trendid ühte tulemusmõõdikusse. Paranevate keskkonnatrendide osakaal on tõusnud 67%-lt 75%-le, viimasel kolmel aastal.
Kuigi üksikud ja kompleksnäitajad on olulised, on tulevikus vaja analüüsida keskkonnaeesmärkide saavutamiseks plaanitud tegevuste mõju majanduse stabiilsusele, vaesusele, võrdsusele ja sotsiaalsele toimetulekule. Muutuvad ajad vajavad laia mõõdikute paneeli ning majanduse, sotsiaal- ning keskkonnavaldkonna integreeritud analüüsi. Selleks annavad hea aluse integreeritud arvepidamised, mis on keskkonnavaldkonnas loomisel. Teisalt tõdes Eesti Panga esindaja Kaspar Oja, et ka majandusarvestust ennast on vaja tulevikus laiendada.
Kuigi statistikaamet on väga palju oluliste mõõdikuid arvestamas ja tulemusi juba visualiseerinud ja avaldab Tõetammel, puudub ühiskonnas laialdasem arutelu nende mõõdikute suunal liikumise teemal. Arvamusfestival tõi teema taas pildile. Professor ja kirjanik Elisabet Sahtouris rääkis oma arutelus, et inimkond on läbimas nooruse kasvuaega ja liikumas tulevikus otsekui läbi pudelikaela, et leida uus tasakaalus arengutee.
Ka festivali lõpuakordina kõlanud parlamendierakondade debatis toodi esile sisemajanduse kogutoodangu, kliimaeesmärkide, maksude, vaesuse ning ebavõrduse küsimused, mille kompleksne lahendamine eeldab integreeritud analüüsi.
