Viimased aastad on hüppeliselt kasvatanud virtuaalse suhtluse osakaalu tööelus. Me oleme harjunud Zoomi, Teamsi jm koosolekutega, veebinaride ning sotsiaalmeedia kasutamisega töö eesmärgil.
Osad juhid kardavad, et virtuaalne koostöö vähendab meeskonnavaimu ning uute ideede genereerimist ja soovivad, et töötajad naaseksid kontoritesse. Töötajad aga eelistaksid sageli kaugtöö võimalust. Kas on olemas lahendusi, mis võimaldaksid vähendada juhtide hirme, samal ajal võimaldades kaugtööd?
Esimesed innovatiivsed meeskonnad on alustanud virtuaalreaalsuse (VR) rakendamisega töös. Sellist platvormi pakub näiteks AltspaceVR, mille keskkonnas loob igaüks omale avatari ning suhtlus käib hoopis avataride vahel.
Hiljuti viidi Breda ülikoolis läbi üks esimesi uuringuid VR kasutamisest koostöös. Tegemist oli rahvusvahelise mõttekoja liikmete koostööga, kus kasutati nii Zoomi koosolekuid, VR, kui ka projektitöö platvormi. Koostööd tegi üle 100 liikme poole aasta jooksul. VR kasutamine oli enamusele esmakordne kogemus ning uuringus selgus mitmeid põnevaid järeldusi.
VR suhtlus tundus rohkem “päris” kui Zoomi suhtlus. Inimesed said rohkem signaale meeskonnaliikmete kehakeelest, reaktsioonidest ja tujust. VR keskkonnas toimusid samuti kohvinurga vestlused, tutvumine uute inimestega nagu oleksid need toimunud ka näost-näkku kohtumistel.
Osad inimesed tõid välja, et näiteks esinemine oli nende jaoks vähem ärevusttekitav ning andis päris tagasisidet, erinevalt Zoomi ettekandest, mille puhul jäi sageli mulje, et räägitu ei läinud kuulajatele korda ning jäi reaktsioonita.
Huvitav oli jälgida ka avataride valikut. Osad inimesed valisid avatari sarnase oma reaalse välimusega, teised aga kujundasid täiesti erineva persona. Teadlaste hinnangul oleks huvitav uurida ka motiive ühe või teise versiooni valikul.
Kuna enamus inimesi ei olnud varem VR-t kasutanud, siis tuli alguses arvestada suurema ajakuluga, et inimesed õpiksid tehnilisi oskusi ning ennast ka selles keskkonnas juhtima. Näiteks ei märganud inimesed alguses, et kui nad lahkuvad arvuti juurest, siis vajub nende avatar VR-s kokku ja tekitab teistes osalejates segadust. Arusaamatusi võisid tekitada ka ootamatud käeliigutused jms. Inimesed ei mõistnud alguses, et avatar tegutseb virtuaalreaalsuses hoolimata sellest, et nad ise oli oma tähelepanu mujale suunanud.
Harjumatu oli ka see, et auditooriumi reaktsiooni kuuleb või näeb esineja väikese viivitusega – võttis vähemalt kolm sekundit, et kuulda aplausi või reaktsiooni oma naljale.
Vaatlused näitasid, et 10-15 minuti järel hakkas kuulajate tähelepanu hajuma, mistõttu tuleks VR-s vältida liiga pikki ettekandeid ja esitlusi.
VR kasutamiseks ei ole vajalik vastavate prillide olemasolu, aga need muutsid kogemuse siiski reaalsemaks.
Kokkuvõtteks tõid teadlased välja, et VR kasutamine oli osalejatele positiivne kogemus ning sellel on potentsiaali olla üheks koostöövahendiks eri asukohas töötavates meeskondades. VR on tõenäoliselt peagi üsna sarnaselt levinud koostöö viis, nagu tänasel päeval on meie jaoks Zoom ja Teams. Võib juba praegu oma meeskonnaga esimesi katsetusi teha!
