COVID-19st tingitud on mõjutanud pea kõigi tööelu ja sundinud muutma harjumusi, kuid hakkamasaamise võti peitub kohanemisvõimes ja oma oskuste arendamises.
Kriis on ehedalt näidanud, et tehnoloogial saab olla senisest märksa suurem roll ettevõtete ja asutuste riskijuhtimises. Kuna inimkontaktid on koroonakriisis number üks terviserisk, võimaldavad automatiseerimine, digitaalne maailm ja virtuaalkanalid tegevust jätkata. Selles kriisis on digioskuste arendamise vajadus inimestele päriselt kohale jõudnud. Tööstuses ja tootmises on käsuliinid aina veebipõhisemad ja püütakse leida mooduseid, kuidas muuta tööprotsess automaatseks. Seepärast on väga positiivne, et alanud aastast pakub töötukassa tööandjatele arvestatavas summas toetust, arendamaks töötajate digipädevust.
Kriis on suurendanud vajadust riskijuhtimise ja -analüüsi, tootearenduse ja e-turunduse, juhtimis-, kommunikatsiooni ning koostööoskuste järele. See, et majanduskriisi kõrval tuleb arvestada pandeemiaga, on paljudele ettevõtjatele uus kogemus, millega kohaneda. Teadmised terviseriskide maandamise, tarneahela juhtimise, varustuskindluse tagamise ja kriisikommunikatsiooni kohta annavad eelise tulla toime muutlikes oludes. Väga paljudel elualadel, näiteks muuseumides ja raamatukogudes, on e-teenuste arendamine tekitanud vajaduse digiturunduse teadmiste järele ja asutused värbavad just virtuaalkanalite turunduse tundjaid.
Proovikivi on uus olukord juhtidelegi. Kevadel suunduti päevapealt kaugtööle ja isegi pärast piirangute kadumist jääb kodunt töötamisele varasemast palju suurem roll. Juhtidel tuleb käigu pealt omandada virtuaal- ja hajusmeeskondade juhtimise oskused ja tööriistad. Paradoksaalselt tuleb kaugtööl meeskonna juhtimises arvestada palju enam töötajate eraeluga ja toetada nii nõrgema enesejuhtimise oskusega kolleege kui töönarkomaane.
Oskused, mis aitavad koroonakriisi üle elada
Tööandjad hindavad head enesejuhtimist ja paindlikku töössesuhtumist. Nii mõnelgi ettevõttel on nõudlus ühel tegevussuunal kokku kuivanud, kuid teisel kasvanud mitu korda. Samuti on vaja asendada haigestunud või eneseeralduses töötajaid. Sageli tähendab see töötajatele lisakohustusi ja nõuab valmisolekut täita uusi ülesandeid, teha tööd tavapärasest erineval ajal või erinevas kohas. Näiteks kirjeldavad paljukannatanud hotellinduse esindajad, kuidas majutuse eelbroneeringuid tehakse palju vähem ja sageli ei ole hommikul võimalik ennustada, kui palju on õhtul hotellis külastajaid. Kõik see teeb töö planeerimise varasemast keerukamaks ja tööülesannete paindlik jaotus aitab olukorraga hakkama saada.
Selles kriisis jõudis digioskuste arendamise vajadus inimestele päriselt kohale.
Maailma Majandusfoorum ütleb, et peale kriitilise mõtlemise, analüüsi- ja probleemide lahendamise oskuse on COVID-19st tingitud kriis mitu korda võimendanud vallata üldoskusi, nagu näiteks enesejuhtimine, aktiivne õppimine, säilenõtkus ehk vastupidavus muutlikus ja riskirohkes keskkonnas, stressitaluvus ja paindlikkus. Inimesed hakkavad kriisist väsima. Isolatsioon, kodus töötamine ja õppimine, suurenenud või märgatavalt vähenenud töökoormus, tööta jäämine, muutunud suhtlemisvõimalused, käitumisjuhiste ebaselgus, vastuolulise info paljusus tekitavad vaimset stressi ja soodustavad läbipõlemist.
Inimesed vajavad oskusi ärevuse, hirmude ja kurnatusega toimetulekuks. Vaimse tervise hoidmine ja edendamine on varasemast enam nii meedia kui poliitikute huviorbiidil. See annab lootust, et inimeste teadlikkus nende teemade suhtes kasvab. Kuid vastutus oma vaimse tervise eest hoolitsemisel lasub jätkuvalt suuresti inimeste endi õlul.
Tähtis on hoida positiivset suhtumist tulevikku. Viiruskriis tõukab paljudele muutustele hoo sisse, nii on pidev uute oskuste ja teadmiste omandamine vältimatu, kuid enesearendamise lõputu teekond tagab ka huvitava elu.
Kriis võimaldab karjääripööret
Vaatamata lootusele, et kriis soodustab töö kaotanud inimeste ümberõpet ja suundumist ametialadele, kus valitseb suur tööjõupuudus, näiteks tööstuses või põllumajanduses, ei ole see teoks saanud. Ametit ega töövaldkonda ei olda valmis vahetama psühholoogilistel, elukoha, sissetuleku või mainega seotud põhjustel.
Heade klienditeenindus- ja võõrkeeleoskustega majutus-, toitlustus- ja turismitöötajatele võiks sobida ümberõpe klienditoe töötajaks, spaateenindajatele näiteks hooldustöötajaks. Hotellinduse või muu teenindussektori kogemusega inimesed võiksid tööd leida näiteks kinnisvarahalduri või -hooldajana. Kunstnikele, näitlejatele, muusikutele ja teistele loovisikutele pruugib sobida õpetaja või koolitaja roll oma erialal. See leevendaks nii õpetajate nappust kui mitmekesistaks õppimisvõimalusi.
Virtuaal- ja kaugõpet saaks ära kasutada, et pakkuda täienduskoolitusi inimestele, kellel on haridus sobival või lähedasel elualal ja kes soovivad tööle minna suure tööjõuvajadusega kutsealadele, näiteks sotsiaalpedagoogiks, koolipsühholoogiks, õpetajaks või meditsiiniõeks. Nii noortel kui karjääripöörde plaanijatel on võimalik tööd leida politseiniku või päästetöötajana. Kriis on märkimisväärselt kasvatanud vajadust tehniliste tugiisikute järele, näiteks leiaksid rakendust haridustehnoloogid, virtuaal- ja hübriidsündmuste, -seminaride ja -koolituste tehnilised töötajad.
Artikkel on koostatud tuleviku töökohti ja oskusi analüüsiva OSKA COVID-19 mõju eriuuringu põhjal. Uuringu viis kutsekoda läbi eelmise aasta juunist novembrini. Uuringuga saab tutvuda siin.
Artikkel on avaldatud Pärnu Postimehes 15. jaanuaril 2021.
