Tuleviku vanemaealiste rahalise heaolu uurimissuuna raames analüüsis Arenguseire Keskus valitud näiteriikide pensionisüsteeme. Keskuse kodulehel on lühikesed ülevaated riikide kohta, kelle pensionisüsteeme peetakse maailma parimateks, nagu Holland, Taani, Soome ja Austraalia. Samal ajal uurisime ka huvitavaid näiteid Singapurist ja Iirimaalt ning suuri muutusi läbi teinud Suurbritanniast ja Poolast. Riikide pensionisüsteemid on erinevad, ei ole olemas ühte mudelit, mis sobiks kõikidele. Kuid mille poolest ikkagi erineb Eesti pensionisüsteem nendest, mida peetakse maailma parimateks?
Melbourne Mercer Global Pension Indexi järgi on pensionisüsteemi poolest esimesel kohal Holland, teisel Taani ja kolmandal Soome. Näiteks on Holland seadnud asendusmäära (sissetulek pensionist võrreldes varasema töötasuga) 70%-le, kuid tegelikult on pension keskmise töötasuga võrreldes 100%. See tähendab, et keskmise palgaga töötaja netosissetulek töötamise lõpetamisega seoses ei lange. Hollandi edu on taganud mitmekesised rahastusallikad kolmesambalises süsteemis. Kõrgest asendusmäärast 30% tagab võrdse määraga riiklik pension, mis ei sõltu palgast ning 70% on palgast sõltuv eelfinantseeritav kutsealane pension, mille sissemaksetest kaks kolmandikku tasub tööandja ja ühe kolmandiku töötaja. Usaldus süsteemi vastu on suur ning seda toetab tugev järelevalvesüsteem. Hollandi tulevikuülesanded on kohaneda uute töövormidega tööturul, julgustada vanemaealisi tööturul aktiivsemad olema ning minna üle kindlaksmääratud väljamaksetega süsteemilt kindlaksmääratud sissemaksetega süsteemile. (Hollandi väljakutseid tutvustas juunikuisel seminaril Wim Koeleman.)
Hollandiga sarnane pensionisüsteem on Taanis, kus esimene sammas on finantseeritud jooksvatest maksutuludest ja teine sammas (ATP) on tööandjapõhine – 90% tööjõust on kaetud tööandjate ja ametiühingute vahel sõlmitud kollektiivlepingutega. Täistööajaga ja keskmise palgaga töötaja töötasust läheb ATP makseteks igakuiselt ligikaudu 12%. Keskmine netoasendusmäär Taanis on umbes 80% pensionieelsest palgast. Märkimisväärne on kahe riigi pensioniks kogutud varade maht – tänaseks päevaks on Hollandi pensionivarad kokku 183% SKP-st ning Taani omad 205% SKP-st. Veel 1980. aastatel moodustasid Taani pensionivarad ca 50% SKP-st.
Hollandi ja Taaniga võrreldes on Eestis kohustusliku kogumise maksemäär pigem madal. See väljendub ka kogutud varade mahus – Eestis on pensionifondide varad kokku 17,5% SKP-st.
Pensionifondide varade mahtu võib tinglikult hinnata ka riigi jooksvate pensionikulude põhjal. Kui Taanis vastab pensionifondide investeeritud varade väärtus ca 16 aasta ja Hollandis ca 14 aasta pensionikuludele, siis Eestis vastab see veidi enam kui kahe aasta pensionikuludele.
Merceri indeksis kolmanda koha saanud Soomes on aga lähenemine Taanist ja Hollandist erinev ning kogumispensioni roll on väiksem. Soome eripäraks on tööpensionisüsteemi (meie mõistes II samba) osaline eelfinantseerimine – sissemaksetest üks kolmandik investeeritakse, ülejäänud kaks kolmandikku kasutatakse pensionide jooksvateks väljamakseteks. Teiste riikidega võrreldes on Soome teine sammas pigem osa kohustusliku sotsiaalkindlustuse (ehk Eesti mõistes I samba) süsteemist, millel on sarnaseid jooni palgaga seotud riiklike pensionisüsteemidega. Samas haldavad Soome tööpensionisüsteemi eraõiguslikud kindlustusseltsid.
Uuritud näiteriikidest on kõige suuremaid muutusi läbi teinud Poola, kus viimase kümnendi jooksul on kohustuslik kogumispension varade riigistamise kaudu sisuliselt ära kaotatud ning nüüd otsitakse võimalusi süsteem taasluua, kasutades selleks nn nügimist. See ei ole aga lihtne, sest usaldus pensionisüsteemi vastu on pärast kiireid muutusi järsult vähenenud ja inimesed ei julge sellega soovitud määral taasliituda (Bloomberg).
