Iga noore tööalane karjäär algab hariduse omandamisega. Tuleb ammutada hulgaliselt üldteadmisi, harjutada eriilmeliste ülesannete lahendamist, õppida ennast tundma, uurida tööturu- ja haridusvõimalusi ning seejärel selgitada välja endale sobivam eriala. Sellel teekonnal on noori viimase saja aasta jooksul toetanud erinevad koolisüsteemid ning karjäärinõustamine.
Iseseisvunud Eestis kinnitati ühtluskooli süsteem 1920. aasta 7. mail. Ühtluskooli esimese astme moodustas kohustuslik kuueaastase õppeajaga tasuta emakeelne algkool. Koolikohustus kestis 7. – 16. eluaastani või algkoolikursuse lõpetamiseni.
Peatselt, 1922. aastal võeti vastu ka keskkooliseadus, mille kohaselt gümnaasium moodustas ühtluskooli teise järgu. Erinevalt esimest astmest oli keskkool tasuline. Sinna võeti algkooli lõpetanuid ilma katseteta. Selle seadusega kaotati ka erinevused poiste ja tüdrukute gümnaasiumide õppetöös, mis tunduvalt kergendas naiste teed intelligentsi hulka. Gümnaasiumi lõpetanud noor sai eksameid sooritamata astuda ülikooli.
Ühes koolisüsteemi korrastamisega kerkis esile ka vajadus kutsenõustamise järele. Pidi ju iga noor varem või hiljem otsustama, kuhu suunas soovib oma karjääri tüürida. On andmeid, et juba 1930ndatel töötasid Tartus ja Tallinnas Linna Kutsevaliku Nõuande Bürood. Nende eesmärgiks oli olla: "… tööandjatele vahetalitajaks sobivate noorte tööjõudude leidmisel ja noortele abiks töökohtade leidmisel."
Mida õpiti?
"Eesti vabariik 100. Statistiline album" (2018) andmetel andis 1922/1923. õppeaastal Eestis kõrgemat haridust Tartu Ülikool, kus õppis 3400 üliõpilast, 2398 meest ja 1002 naist. 10 000 elaniku kohta tegi see 27 üliõpilast.
Meesüliõpilaste seas olid toona kõige populaarsemad õigusteaduskond, kaubandusosakond ja matemaatika-loodusteaduskond, naisüliõpilaste seas aga filosoofiateaduskond, arstiteaduskond ja kaubandusosakond.
Kõige märkimisväärsem erinevus nais- ja meesüliõpilaste vahel esines usuteaduskonnas, kus iga seitsme mehe kohta käis üks naine. Filosoofiateaduskond oli aga ainus, kus naiste arv ületas meeste oma.
Võrdluseks 2016/2017. õppeaastal oli Eestis 24 kõrgharidust pakkuvat õppeasutust, kus tudeeris 47 794 üliõpilast: 19 645 meest ja 28 149 naist. 10 000 elaniku kohta tegi see 363 üliõpilast.
Meeste seas oli kõige populaarsem tehnika, tootmise ja ehituse valdkond, millele järgnes ärinduse, halduse ja õiguse valdkond. Naisi õppis enim ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas, millele järgnes tervise ja heaolu suund.
Kõige märkimisväärsem erinevus nais- ja meesüliõpilaste arvus oli haridusvaldkond, kus naisõppurite arv ületas meeste arvu kümme korda. Mehi aga oli naistest rohkem vaid informaatika, tehnika ja teenindusvaldkonna õppekavadel.
Millises valdkonnas töötati?
"Eesti vabariik 100. Statistiline album" (2018) andmetel oli 1922. a. valdav tööala Eestis põllumajandus – 652 500 elanikku ehk 59% rahvastikust sai oma otsest tööd ja ülalpidamist just sealt. Tööstussektoris teenis leiba 174 100 elanikku ehk 16% rahvastikust ning kaubanduses (koos majutuse ja toitlustuse ning finants- ja kindlustustegevusega) oli hõivatud 46 300 inimest ehk 4% rahvastikust.
Võrreldes tänasega, on erinevus muljetavaldav. 2011. a. oli põllumajanduses hõivatud 20 300 isikut ehk 4% vähemalt 15-aastastest. Töötlevas tööstuses tegutses 102 800 ehk 18% ning kaubanduses 78 300 ehk 14% vähemalt 15-aastastest.
Karjääriplaneerimine Nõukogude Liidus
Kutsesuunitlusalane tegevus lõppes Eestis II maailmasõja ajal ning sellele järgnes pikem paus. Teema muutus taas aktuaalseks kuuekümnendatel, kui leiti, et nõukogude kool peab andma platvormi ka teadlikuks elukutsevalikuks. Nii alustas tööd Tartu Ülikooli kutselabor nii metoodikate väljatöötamise kui ka praktilise nõustamisega.
1970ndatel toetasid suuremates asulates noori valikute tegemisel kutsenõuandlad. Erinevalt tänasest oli toona kutsesuunitlustöö koolides kohustuslik ning õpilased läbisid mitme aasta jooksul põhjaliku kutseorientatsiooniprogrammi.
Elukutse valikul oli nõukogude süsteemis suur kaal ning seda peeti üheks olulisemaks otsuseks, mida inimene elu vältel teeb. Otsuse raskuspunkt koondus toona eriala või kutse omandamiseks sobiva kooli valimisele. Kutsevalikul peeti kõige olulisemaks huve, võimeid, isiksuseomadusi ja õppeedukust. Märksa vähem anti kaalu tulevase töö sisule ja töösaamise ning karjääri väljavaadetele. Nõukogude liidus jagus tööd ju kõigile.
Üldhariduskoolide õppe- ja kasvatustöös oli kutsesuunitlusel tähtis roll. Kaheksa kooliaasta vältel võeti klassijuhatajatundides läbi 42-tunnine kutsesuunitlusprogramm, millele lisandusid huvialaringide töö, ekskursioonid, intervjuud ning seinalehtede tegemine. Kõigele andis värvi aktiivne koostöö lastevanematega, kes käisid koolis oma tööst rääkimas ja aitasid korraldada ekskursioone töökohtadesse. Selle kollektiivse pingutuse suurem eesmärk oli kindlustada kooli lõpetanud noorte teadlik, iseseisev ja vabatahtlik kutsevalik.
Erinevalt praegusest oli toona karjääri mõistel negatiivne alatoon, sest seda seostati ennekõike parteilise karjääriga. Ametiredelil edasipürgimise asemel eelistasid inimesed lihtsalt kuidagi hakkama saada ning võimaluste piires mugavalt ära elada.
Keskkond muutub
Taasiseseisvunud Eesti seisis silmitsi uute väljakutsetega. Ühes vana süsteemi lagunemisega kasvas tööpuudus ning tööturul tekkis nõudlus uute kutsete ja ametite järele. Ühest küljest ei garanteerinud riik enam kõigile tööd, kuid samas ei sundinud ka täitma inimesele ebameeldivat ametikohta. Seega kaasnesid suurema vabadusega ka suuremad kohustused.
Noorte jaoks muutus oluliseks orienteerumine kiiresti muutuval tööturumaastikul. Mida aeg edasi, seda enam hakkas konkurentsivõimet määrama inimese võime analüüsida ja hinnata oma kutseoskusi ja isikuomadusi, oskus ennast presenteerida ning oma tulevikku planeerida.
Kõigile kättesaadav ja individuaalne tugi
Peale iseseisvuse taastamist lõpetas töö kutsenõuandlate võrgustik ning karjääriteenuste süsteemi asuti uuesti üles ehitama 90ndate lõpus. Innove karjääriteenuste arenduskeskuse juhataja Kristina Orioni sõnul on järk-järgult teenuste kättesaadavus paranenud, muutunud aina süsteemsemaks, laienenud tänapäevaste praktikate toomine karjäärispetsialistideni ning järjest rohkem tähelepanu pööratakse karjäärispetsialistide koolitamisele, teenuste kvaliteedi tagamisele ja teenuste tulemuslikkuse jälgimisele.
"Viimane suurem karjääriteenuste reform oli 2014. aastal, kui noortele hakati karjääriteenuseid osutama koos õppenõustamisteenustega üle-eestilises SA Innove Rajaleidja võrgustikus. Järgmine suurem karjääriteenuste reform seisab ees 2019. aasta alguses kui SA Innove Rajaleidja karjääriteenused ning nende arendamine ühendatakse Eesti Töötukassa karjääriteenuste süsteemiga, et viia kokku kahe suurima karjääriteenuseid osutava asutuse kompetents ja võimekus. Seeläbi tekib inimesel võimalus saada tuge karjääri kujundamiseks kogu elukaare ulatuses ühest asutusest," selgitas Orion. Tema hinnangul peaks tänane karjääriteenuste korraldus tagama, et iga inimene saab piisavalt tuge.
Julgustan noori enne haridus- ja töövalikute tegemist uurima võimalikult palju oma valiku kohta, rääkima inimestega, kes selles valdkonnas juba töötavad ning proovima läbi tudengi- ja töövarjutamise või vabatahtliku töö. Nii tekib selgus, kas valitud eriala vastab ootustele," võttis kokku Innove karjääriteenuste arenduskeskuse juhataja.
Soovime, et iseseisvas Eestis oleks noortel julgust ja pealehakkamist otsida ja leida just neid kõnetav eriala, ennast täiendada või ka ümber õppida ning tunda rõõmu meie ühiskonda panustamisest.
Kasutatud allikad
Eksta, V., Kits, A., Lvova, M., Normak, V., Puust, P., Tootsi, T., Torm, M. ja Varik, V. (2010). Tallinna hariduskorralduse ja üldhariduse areng aastatel 1918 – 2008. Tallinna Ülikool ja Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum.
Servinski, M., Kivilaid, M. ja Tischler, G. (2018) "Eesti vabariik 100. Statistiline album". Statistikaamet.
Jamnes, P. ja Savisaar, K. (2004). Karjäärinõustamise arengust Eestis ja teistes Euroopa riikides. INNOVE Elukestva Õppe Arendamise SA.
