Küllap olete märganud, et aastatega on tänavatele tekkinud väga palju rattureid. Neid muudkui lisandub ja lõppu ei ole näha. On see kokkusattumus või mitte, aga majanduslanguse sügavaimast punktist alates on rattakultuur ja ratturite arv läinud tugevalt ülesmäge. Peamiselt on ratturite lisandumisele õla alla pannud kodanikualgatused, rattavõistluste korraldajad ning ka maanteeamet ja omavalitsused, kes on arendanud taristut. 

Eestis varastatakse igal aastal vähemalt miljoni euro eest jalgrattaid*

Politsei registreeris 2012.-2014. aastal 3744 rattavargust ehk üle tuhande rattavarguse aastas. Ohvriuuringud annavad alust öelda, et tegelikult varastatakse rattaid palju rohkem, sest enamik velost ilmajäänuid ei kirjuta politseile avaldust (ilmselt ei peeta juhtunut piisavalt oluliseks või ratast piisavalt väärtuslikuks). Nagu iga statistikat tasub ka seda vaadata kontekstis: 10-15 aasta taguse ajaga võrreldes on rattavarguste arv Eestis märkimisväärselt vähenenud, kuid politseisse pöördunute arv tublisti suurenenud. Kokkuvõttes võib ohvriuuringute põhjal väita, et Eestis varastatakse ligi 10 000 ratast aastas. Sama palju rattaid varastatakse aasta jooksul ka Stockholmis.

Iga viies ratas on lukustamata 

Linnas on rattavarguse risk märksa suurem kui maal. 51% kõikidest ratastest varastatakse Tallinnas, 8% Tartus, 5% Pärnus ja Narvas. Kõige vähem rattaid varastatakse Hiiu- ja Põlvamaal. Tallinnas tegutsevad vargad peamiselt Kesklinnas ja Põhja-Tallinnas. Linnas on tööpõld laiem ja kahtlemata ka mugavam nii professionaalsele vargale kui ka sellele, kelle otsus võõra rattaga minema sõita sünnib üpris juhuslikult, soodustavate olude tekkides. Seda tüüpi rattavargal ei pruugi selline tegu hommikul veel mõtteski olla, kuid lukustamata ratas lihtsalt ligipääsetavas kohas võib ahvatlema hakata. Politseistatistika näitab, et avalikus kohas varastatud ratastest iga viies on lukustamata – seega annab rattaomanike usaldus juhuvarastele võimalusi küll ja veel. 

See kõik muidugi ei tähenda, et juhuvarguse risk alati realiseerub: ilmselt on enamik rattaomanikke oma ratta käin-korraks-ära-eesmärgil lukustamata jätnud ning pole seejuures rattast ilma jäänud. Tähtis on meeles pidada, et professionaalsete varaste kõrval on hulk inimesi, kes on valmis võõra ratta loata enda kasutusse võtma ainuüksi võimaluse avanemisel. Tegu on riskiga, mida saab ratast lukustades maandada. 

Statistika kohaselt pannakse enam kui iga kolmas ehk 37% vargustest toime avalikus kohas, kõige sagedamini kaubanduskeskuste, kinode, õppeasutuste ja muude käidavate kohtade ümbruses. Kindlasti saavad ka nende hoonete omanikud, kuhu inimesed rattaga tulevad, varguste ennetamiseks palju ära teha. Turvaline jalgratta parkimise koht võiks mõne aasta pärast olla hea argument, miks eelistada üht kino või kauplust teisele. 

On mõistetav, et mida kallim ratas, seda enam on rattaomanik valmis hoolt kandma, et rattavargust ennetada. See väljendub esiteks luku soetamises ja teiseks lukustamises. Üks ilma teiseta on võimatu või mõttetu. Statistika järgi ei olnud 33% kuni 200 eurot maksnud varastatud ratastest lukus. Ent üle 400 euro maksnud ratastest olid vaid 7% lukustamata. 

Rattavarastele meeldivad rahvarohked kohad, kus jagub küll turvatöötajaid ja inimeste tegevust jälgivaid kaameraid, kuid kus sellegipoolest saab tänu siginale-saginale rahulikult toimetada. Möödakäijad tavaliselt rattavarast ei sega. Tangid, mis käisest kiiresti välja libisevad, on pärast kärmet lukutrossi poolitamist hetkega varrukas tagasi. Hariliku luku läbilõikamine võtab palju vähem aega kui selle lõigu lugemine. Viimastel aastatel on Tallinnas kõige rohkem rattaid varastatud Kristiine keskuse juurest, sellele järgnevad tihedalt Rocca al Mare keskus, Coca-Cola Plaza ja Solarise keskus. 

Tavapärane avaldus politseile: Juulis varastati Tallinna kesklinnas asuva kaubanduskeskuse juurest musta värvi jalgratas maksumusega 328 eurot. Ratas oli lukustatud lihtsa trosslukuga.

Trepikotta jäetud ratas varastatakse varem või hiljem 

Rohkem kui pooled (54%) rattavargused pannakse toime keldris, garaažis, kõrvalhoones või trepikojas ehk sellistes kohtades, kuhu ratas on pikemaks või lühemaks ajaks pargitud. Küllap eeldatakse sel juhul, et koht on turvaline. 

Nagu arvata võib, on trepikoda nimetatutest kõige ebaturvalisem valik: kümnest rattast kolm varastatakse just trepikojast. Öösel, kui kortermajade tubades põleb heal juhul vaid öölamp, on trepikojad enamasti täies valguses. Seetõttu leiab rattavaras hõlpsalt trepikojad, kus ratas on saatuse hooleks jäetud. Välisuks ei ole enamasti takistus ning aega on piisavalt, sest enne hommikut rattavargust ei märgata. Liigse tähelepanuta avatakse ka kõige vastupidavam lukk. Suuremates kortermajades võib varas elada ka samas trepikojas või pääseda trepikotta sisse koos majaelanikega. Seetõttu tasub naabreid tunda ja ratast trepikotta lukustades mõelda, kas trepikoda pakub piisavat kaitset või on hoopis mugav koht vargale. Kui ratas on aga juba varastatud, siis tasub juhtunust kindlasti teavitada ka teisi majaelanikke. 

Kõrvalhoone, kelder ja garaaž võivad samuti olla ebaturvalised. Omanikel on petlik arusaam, et kui ratas on lukustatud ukse taga, on ratas kaitstud. Sel põhjusel ei lukustata näiteks keldris seisvaid rattaid. Kui välisuks on lahti muugitud, on edaspidi ainus vaev varastamiseks sobilikud rattad välja valida. Märksa ohutum on ratast hoida korteris või majas. Eluruumidest varastatud rataste osakaal kõikidest rattavargustest oli tagasihoidlik, alla viie protsendi. 

Tumedat värvi margiratas on kõige magusam saak 

Varastatud rataste tipus troonivad kõik tuntud rattamargid, näiteks Classic, Merida, Scott, Trek. Küllap neid ka ostetakse kõige rohkem. Värvidest on eelistatud must, valge, sinine, hall ja punane. Varastatud rataste hinnad ulatuvad tuhandetesse eurodesse. Pole võimalik öelda, et on olemas ratas, mida keegi ei taha, või ratas, mis kindlasti ruttu varastatakse. Ennekõike on asi ikka selles, kui lihtne on vargal ratast kätte saada. 

Kuigi enamiku varastatud rataste väärtus jääb paarisaja euro kanti, varastatakse ka kalleid rattaid, ja kõikjalt. Näiteks varastati Tallinna sadama lähistelt ratastel majast 7000 eurot maksev Fuji, ühest kuurist aga samas väärtuses De Rosa Avant ning 4000 eurot maksnud võidusõiduratas Classic kortermaja trepikojast. Tallinnas on varaste saagiks langenud ratta keskmine väärtus 360 eurot, Tartus, Narvas ja Pärnus 300 euro ringis, Eestis keskmiselt 328 eurot (näiteks Taanis 565 eurot). 

Kuigi rattakultuur on tõusuteel, ei ole me päriselt Põhjamaade tasemel ei ratturite arvus ega ka vargustes. Kui arvestada, et rattarikkas Taanis varastatakse iga aasta kuni 80 000 ratast, on Eestis asjad kontrolli all. Kuniks tänaval ei ole otseses mõttes hunnikute kaupa rattaid, ei ole ka karta, et lisaks professionaalsetele varastele hakatakse varastama rattaid kojusõiduks. Taanis näiteks on iga kuues inimene varastanud kellegi ratta, ja enamasti pole asi olnud kasu saamises. Selleks et rattavargusi oleks veelgi vähem, saame ise palju ära teha: ostke kallim ja turvaline rattalukk kohe, mitte rattavarguse järel; hoidke ratas eluruumis; ärge lootke liialt valvekaameratele; märgake rataste juures askeldajaid ja teatage rattavargusest politseile. 

Politseile peaks igal juhul avalduse tegema 

Levinud on müüt, nagu oleks rattavargusest politseile teatamine tülikas tegevus, millest pole ratta tagasisaamiseks kasu. Jah, teiste riikide näitel võib arvata, et vaid ligi 2% ratastest saadakse tagasi. Arvatavasti ei erine see arv ka Eestis. See on aga vaid osa tõest. 

Mõni aeg tagasi avastati ühes pandimajas, et üks ja sama inimene on aja jooksul toonud müügiks 60 ratast. Seda on ka andunud rattaentusiasti kohta palju. Politsei avastas, et kõnealusel juhul oli vaid kahe ratta varguse kohta avaldus tehtud. See tähendab, et kaks ratast 60st leidsid omaniku, kuid 58 puhul polnud võimalik süüd tõendada ega ka ratast omanikuni toimetada. Teine juhus oli Tallinna lähistel, kus avastati rataste kokkuostja, kelle ratastest vaid mõne puhul oli võimalik tõendada, et need olid varastatud rattad. See tähendab, et kui leitakse korraga suur hulk rattaid, mille puhul pole vargus tõendatav, siis saab varas rattad tagasi ja ratta õigele omanikule jäävad ikka tühjad pihud. Kui kõik ohvrid annaks vargusest teada, oleks politseil palju rohkem infot varastega tegelemiseks. 

Teine kaalukas argument on hilisem omanikustaatuse tõendamine. Kui ohver ei tee avaldust ja tunneb tänaval ratta ära, on tõenäoline, et ratas võib jääda uuele omanikule – kui ei suudeta tõendada, et uus omanik on vargusega seotud. Sel juhul on aga taas abi avaldusest ja sellega edastatud infost.

Ratast ostes Ratas tasub osta pangakaardi või ülekandega – nii jääb ostutehingust ja müüjast jälg. Kasutatud ratas osta ainult siis, kui oled veendunud, et see pole varastatud. Kõige parem tõend selle kohta on rattapass koos ostudokumentidega. Kui müüja on võõras inimene, talleta kindlasti tema nimi ja kontaktandmed.  Säilita kõik ostudokumendid. Hoia alles ka lisavarustuse ostuinfo. Varguse korral ning politseisse või kindlustusse pöördumisel on see info oluline.  Pärast ostu tee rattast kohe pildid ja hoia need alles.  Kirjuta üles rattaraami number. See asub tavaliselt pedaalide lähistel raami maapoolsel küljel. Võid ka sellest foto teha.  Kui sul on kodukindlustus, uuri, kas see hõlmab ka rattavargust. Sageli see nii on, ka tänavalt varastatud ratta puhul.  Osta vastupidav lukk.  Ratast ostes ära hoia luku pealt kokku. Kindlasti osta lukk rattapoest ja küsi klienditeenindajalt nõu. Eelista lukke, mille lõhkumiskindlust on kontrollitud.  Iga kallis lukk ei ole turvaline, kuid kindlasti ei pea odav lukk ratta tangidele vastu. Aga loomulikult on mis tahes lukk parem kui lukustamata ratas.

 

Ratast kasutades..  arvesta sellega, et sinu ja varga hinnang ratta väärtuse kohta ei pruugi kokku langeda. Uute ja kalliste rataste kõrval varastatakse palju lihtsaid ja kasutatud rattaid. Ratta väärtusest olulisem on see, kui lihtne on ratast varastada. Lukusta ratas ka siis, kui eemaldud vaid paariks minutiks. Statistika näitab, et veerand avalikus kohas varastatud ratastest ei olnud lukustatud. Kõige parem on see, kui lukustad ratta kahe eri tüüpi lukuga läbi mõlema ratta ja raami. Ära kunagi lukusta ratast ainult läbi esiratta. Kui sul on üks lukk ja rattad kiirkinnitusega, võta esiratas alt ära ja tõsta tagaratta kõrvale. Lukusta mõlemad rattad ja raam – nii on kindel, et ka rattad jäävad alles. Kui võimalik, võta ratta juurest lahkudes sadul kaasa. Sadulata ratas ei ole vargale nii ahvatlev. Ratast lukustades jälgi, et luku südamik oleks maapinna poole ja lukk oleks tihedalt ratta ümber, eriti U-luku puhul. Sel juhul ei ole võimalik panna kangi raami ja posti vahele ja lukku purustada. Luku südamik ei tohi olla vastu maad, sest nii on võimalik see kangi või haamriga purustada.    Veendu, et see, mille külge ratta kinnitad, oleks kindel ja tugev. Ei sobi näiteks post, millest saab ratta koos lukuga üle tõsta, ega ka kruvidega kinnitatud rattahoidja. Avalikus kohas pargi ratas rahvarohkesse kohta ja kaamera vaatevälja. Kuid pea meeles, et jalakäijad ega kaamera ei asenda rattalukku – nad ei ole garanti, aga võivad aidata rattavarast tuvastada. Anna ratast kasutada vaid neile, keda tead ja tunned. Võõrast inimest, kes soovib sinu ratast vaid proovimise nimel laenata, ära usalda. Kui hoiad ratast esimese või teise korruse rõdul, siis jälgi, et sinna väljastpoolt ligi ei pääseks. Keldris, panipaigas või garaažis hoia ratast nii, et see silma ei paista. Pane ratas lukku ka siis, kui pargid selle lukustatud ukse taha. Ära jäta ratast pikemaks ajaks trepikotta – see on üks varaste lemmikkohti, kus nad saavad tihti segamatult tegutseda.

 

Kui ratas varastati  Kui ratas sinu käest röövitakse, tee kõva kisa ning anna juhtunust märku. See pole koht piinlikkust tunda, küll aga võid hiljem kahetseda, et häält ei teinud. Inimesed su ümber sekkuvad kindlasti, kui nad saavad aru, et asi on tõsine.  Kui tead, et ratas on äsja varastatud, helista kohe 112. Mõnikord õnnestub politseipatrulli abiga ratas kiiresti tagasi saada. Kindlasti küsi möödujatelt, kas nad nägid midagi. Tasub ka ise ümbruskonnas liikuda ning nurgataguste ja põõsaste vastu huvi tunda – vahel jätab varas ratta mõneks ajaks varjulisse kohta peitu, et sellele hiljem järele tulla. Kindlasti tee politseile avaldus, külasta pandimaju ja hoia silma peal interneti müügikeskkondadel. Anna politseile rattaraami number, ratta pass ja ostutšekk, foto rattast, aga näiteks ka rattaostu kinnitav pangaväljavõte või rattahoolduse tšekk – needki näitavad, et oled õige omanik. Külasta politsei veebikodu, kus asub leitud rataste register koos fotodega. Kui tunned oma ratta ära, pöördu jaoskonda. Üldjuhul võtab politsei avalduse esitanud omanikuga ratta leidmise korral ise ühendust, aga mõnikord on omaniku antud info liiga napp, et teda ja leitud ratast seostada. Seetõttu on kasulik ise registrit sirvida. Kui leidsid kuulutuse, kus müüakse sinu varastatud ratast, ära mine müüjaga kohtuma, vaid võta kohe politseiga ühendust.

  

Tee kindlasti politseile avaldus 

Politsei leitud rataste registris on pidevalt üle saja ratta. Enamik neist on varastelt tagasi võetud rattad, mille omanikku pole võimalik tuvastada, sest ta pole politseisse pöördunud. Tee kindlasti avaldus, nii suurendad tublisti võimalust, et saad oma kaherattalise sõbra tagasi.

Arvatava kokkuostja käest leitud rattad, mille varguse kohta pole avaldust tehtud, jäävad kokkuostjale. Teisisõnu: kui sa avaldust ei tee, toetad kaude kuritegevust. Kui iga varguse puhul tehtaks politseile avaldus, saaks palju rohkem omanikke ratta tagasi ning rattavargused ei tasuks end nii hästi ära.

Ühtlasi aitab avalduse kirjutamine tõestada ratta leidmise korral seda, et sina oled õige omanik. Kui sa avaldust ei tee ja tunned tänaval oma ratta ära, on võimalik, et ratas jääb uuele omanikule – kui ei suudeta tõestada, et uus omanik on vargusega seotud.

Avalduse politseile saada teha siin
Leitud esemete register asub siin

* Hinnang põhineb kuriteoohvrite uuringul ja PPA statistikal.