Nõukogude aeg oli tuntud selle poolest, et kõikvõimalikud kaubad olid lettidelt puudu. Defitsiit oli justkui karm vastand tänapäeva moetrendidele ja kaubaküllusele. Kuigi defitsiit põhjustas mõnikord ülearust varuksostmist, soodustas see ka kombineerimist ja asjade uutmoodi kasutamist.

Paariliseta sokke kasutati asjade säilitamise kotina. Näiteks pandi laste lauamängude nuppe ja täringuid paariliseta soki sisse, sest seal need ei kolisenud, ega pudenenud laiali. Soki sai vastavalt panipaiga või karbi kõrgusele ka laiemaks ja madalamaks vajutada. Samuti sai soki või põlviku sees säilitada nööpe. Ka külmetushaiguse korral oli sokkidest ja põlvikutest abi, sest sinna sai sooja soola sisse valada. Vanadesse sokkidesse pandi ka kuivatatud lavendlit, et riidekappe lõhnastada.

Lastele osteti kindaid, sokke ja põlvikuid mitme sarnase komplekti kaupa, sest see võimaldas kombineerida, kui üks paarilistest kaduma läks või mõnda enam parandada ei saanud. Vähemalt maapiirkondades sokke, kindaid ja põlvikuid ka parandati, sest raiskamine polnud kombeks.

Õiged perenaised oskasid ka õmmelda ja rõivaid parandada. Üsna tihti õmmeldi lasteriideid pikemaks (nt seelikutele riideriba alla ja pükse lasti õmblusvarust pikemaks). Kuna sageli olid püksid ja seelikud lapsevanema enda õmmeldud, siis jäeti teadlikult piisav riidevaru, et lapse kasvades kohe uut riideeset õmblema ei peaks.

Lastele tehti riideid ja asju täiskasvanute vanadest rõivastest. Kilekatest tehti sussi- ja seljakotte, emade seelikutest õmmeldi tütardele seelikuid, mantlitest tehti seelikuid ja veste jms.

Põnevamaid õmbluslõigetega ajakirju saadi enamasti välismaalt ja tutvuste kaudu. Kuna selliste ajakirjade soetamine oli kallis ja keeruline, siis osteti ajakirju mitme peale. Pärast joonistas iga perenaine temale vajalikud lõiked ringi. Ajakiri ise jäi enamasti sellele, kelle tutvusi parasjagu ajakirja hankimiseks kasutati.

Isikupärased kudumid kas kooti või heegeldati ise või lasti tasu eest teistel teha. Rahulikumas seltskonnas ja puhkehetkedel võis paljusid naisi kudumas näha. Villaste sokkide ja kinnaste kinkimine tähtpäevade puhul oli tavaline.

Kudumeid taaskasutati, lapiti ja kooti ringi. Kui kampsunitel kulusid varukate otsad või küünarnukkide piirkonnad läbi, siis kooti kulunud kohad uuesti. Kampsuni küünarnukkidele võis peale õmmelda ka villased lapid. Samuti taaskasutati villaste sokkide sääreosa – sinna kooti uus sokk lihtsalt otsa. Vana kampsuni sai üles harutada ja saadud lõnga kasutati sokkide või kinnaste kudumiseks. Lõngajääkidest tehti triibulisi kudumeid.

Lõngasid värviti kodus ise. Lõngavärvid olid poes müügil, aga  mõnikord värviti lõngasid ka sobivate taimedega.

Vanadest sukkpükstest tehti juuksekumme ja heegeldati vaipu ning poekotte. Sageli anti tuttavatele oma vaibakudumise plaanist teada ning saadi varusid ka nende käest. Sukapükstest tehtud juuksekummid olid väga juuksesõbralikud.

Vanadest rõivastest tehti lapitekke ja -patju. Nii sai elamisse värvi lisada ilma uut kangast ostmata. Kui teki või padja lappidest õmmeldud kate läbi kulus, siis ei tehtud mitte uut tekki vaid õmmeldi lappidest uus kate.

Käe- ja seljakotte sai vanadest teksapükstest ise õmmelda. Teksad olid kallid ja nende saamine oli keeruline. Kui püksid katki kulusid, siis sai tervetest detailidest trendikaid kotte õmmelda.

Kaltsud viidi kokkuostu ja selle eest saadi sümboolne rahasumma. Kaltsudest tehti kaltsuvaipasid ja vatiini.

Vanu rõivaid  kasutati koristamisel ja remonttöödel kaltsuna. Koristamiseks sobisid peamiselt trikotaažist ja froteest rõivad ning vanad köögirätikud. Remonttöödeks sobisid kõikvõimalikud kaltsud.

Lihtsamaid ravimtaimi käidi suvel ise looduses korjamas, sest apteegitaimi peeti kalliteks. Enamikul perenaistel oli kodus olemas mõningane ravimtaimede varu kergemate haigestumiste puhuks.

Juuste ja ka pesu loputamiseks kasutati vett, millesse oli valatud sortsuke äädikat. Nii sai pesu pehmemaks ja juuksed säravamaks.

Naised tegid kosmeetikavahendeid ise. Näomaske ja -vett tehti erinevatest toiduainetest, kreeme rasvast ja ravimtaimedest ning juukseid loputati raviteedega.

Vanu tetrapakke kasutati linnumajade tegemiseks ja neis sai kasvuhoone tarbeks kevadel taimi kasvatada. Kasvuhoonetaimede ettekasvatamiseks sobisid ka vanad puukastid. Meespere kogus tetrapakke, et neis mutreid, naelu ja polte hoida.

Vanu joogipurke kasutati rahakassade või naelakarpidena. Kalurid tegid joogipurkidest värvilisi tähiseid võrkudele. Inimesed, kes rannikul elasid, lausa kogusid kaldale uhutud purke, sest neis peitus killuke välismaa vabadust.

Metallist konservikarpe kasutati aiapostikatete ja säilituskarpidena.

Toit valmistati kodus. Purgisuppi peeti laisa või oskamatu perenaise tunnuseks ja seda vähemalt külalistele ei pakutud.

Kui toitu üle jäi, tehti sellest uusi roogasid, et riknemata toitu mitte ära visata. Kartulikotletid, segupada, köögiviljapuder, leivasupp, piimasupist või mannapudrust pannkoogid ja saiavorm on vaid mõned näited perenaiste leidlikkusest.

Kuna toiduainete kättesaadavus poes sõltus suuresti aastaaegadest, pidid perenaised oskama ka hoidistada. Tollased perenaised hindasid eluruumide lisana keldreid, sest seal sai hoida nii marineeritud kurki, magusat moosi kui ka talvekartulit.

Purgid ja pudelid kas taaskasutati hoidiste taarana või viidi taarapunkti. Kolmeliitriseid purke varuti ka kalja tarvis, sest kalja müüdi lahtiselt.

Paber viidi paberi kokkuostu. Selle eest sai talonge, mis võimaldasid uusi raamatuid osta.

Kasutati riidest taskurätikuid ja riidest hügieenisidemeid. Hügieenisidemeid täiustati nööpide, paelte ja kummidega, et hoida neid paigal.

Ahjutuhaga sai potid puhtaks. Maapiirkondades ja mõnikord ka ahjuküttega linnamajades eelistasid perenaised pottide puhastamiseks kasutada kättesaadavamaid vahendeid kui küürimispastad.

Toalilli eelistati poest mitte osta. Kevadeti, kui lilli ringi istutati, jagati taimepistikuid ka sõprade ja sugulastega. Jagatud taimede eest saadi vastu uusi taimi, mida kodus veel ei olnud.

Vanu tapeedijääke kasutati õpikute kaantena ja kirjutuslaudade kattena. Kirjutuslaudadele asetati paberkate, sest lauad pidid kestma väga pikka aega. Enamasti kasutati selliseid tapeete, mille säilitamine polnud oluline (tapeet oli uuega juba üle kleebitud). Tapeedijäägid tekkisid, sest seda osteti alati vähemalt üks rull varuks.

Kilekotte pesti, sest oli aegu, kui ka kilekotid oli defitsiit. Et kilekotid säiliksid ilusamad ja need võtaksid vähem ruumi, volditi kilekotte erilise kolmnurkse voltimisviisiga.

Riidest poekotid õmmeldi ise.

Vanu piimapakke ei visatud minema. Neist heegeldati esiku- ja vannitoamatte. Puhtaid piimapakke kasutati vastupidavate väikeste kilekottidena. Piimapakid olid väga head võileivakotid. Siiski peab siinkohal mainima, et kilest piimapakid on suhteliselt uus pakendamise viis.Varem oli piim klaasist pudelites.