Pensionireformi riigikogus läbi surudes kasutati mitmeid valeväiteid ja kaheldava väärtusega arvutusi, sõideti üle ekspertide arvamustest ja kainest mõistusest. Juba siis kõlas õõnsalt väide, nagu oleks reformi peamiseks eesmärgiks pensionisäästude üle otsustusvabaduse andmine.
Tõsiasi on, et riigil ei ole jätkunud laekunud sotsiaalmaksust pensionide maksmiseks vahendeid juba aastast 2008 ja igal aastal on tulnud leida pensionide tasumiseks katteallikaid teiste maksude arvelt. Vabaduse egiidi all loodetakse pensionireformiga saada väljamaksetest 20% tulumaksu ning siis täiendavaid vahendeid riigieelarvesse järgnevaks kümneks aastaks ja seda kõike inimeste isiklike säästude arvelt.
Sissemaksete peatamisega ning seejuures selle vajalikkuse sidumisega pensionireformiga puruneb aga igasugune illusioon, mis otstarbel tegelikult pensionireformi tehakse. Inimeste isiklikud säästud soovitakse suunata kohustuslikus korras riigieelarvesse ning seda ilma igasuguse plaanita peatunud makseid tulevikus inimestele kompenseerida. Pole kahtlustki, et eesmärgiks ei ole pensionikogujate pikaajaline heaolu – pensionireform tuleb ära teha mis tahes hinna eest, sest nii on välja hõigatud ja lubatud. Vahendeid ei pea valima, majanduslik otstarve ei mahu isegi valemisse.
Igasugune investeerimisloogika ütleb, et varasid tuleb osta odavalt ja müüa neid kallilt. Peamised aktsiaturud on langenud 30-40%, turu põhjas maksete peatamine on pensionivara kogumise seisukohast pehmelt öeldes vastutustundetu. Korra on täpselt sama reha otsa juba astutud. Viimase kriisi ajal peatati maksed teise sambasse 2009. aasta maist kuni 2010. aasta lõpuni ning võib öelda, et maksete peatamisega suudeti ajastada suurepäraselt turu põhja. Sel perioodil oli pensionifondide üldindeksi tootlus enam kui 20%. Kõik LHV fondid, seejuures kõige konservatiivsemad, näitasid enam kui 20% tootlust, agressiivsemate fondide tootlus oli ligi 35%.
Maksete peatamine ei aita praegust olukorda leevendada: töötuse suurenedes pole ka palkasid, millelt teise samba makseid kinni pidada. Riigivõlg on olematu, võrreldes eelmise kriisiga on võetud vastu juba sisuline otsus defitsiidi lubamiseks. Raha laenata on praegu kümneid kordi odavam võrreldes saamata jäänud tootlusega. Samuti ei jäta kitsas vaade, kus teisest sambast iga hinna eest vaja vabaneda, ka ruumi alternatiivsete võimaluste kaalumiseks. Viimase kriisi ajal Soomes olid just pensionifondide poolt tehtud pikaajalised investeeringud ettevõtetesse ja kinnisvarasse võtmetähtsusega majanduse kriisist välja toomisel. Suuremad fondivalitsejad on ka praegu väljendanud valmisolekut Eesti ettevõtete rahastamiseks, teisi alternatiive lisaks kommertspankadele Eestis ei ole.
Riigil on huvi korral võimalik kasutusele võtta meetmeid, millel on kohene mõju kriisiolukorra leevendamisele inimeste pikaajalist heaolu ohtu seadmata. Selle asemel aetakse aga eriolukorra raames inimeste enda rahaga lühinägelikku populistlikku parteipoliitikat, mis ei aita kuidagi kaasa kriisist väljumisele.
Arvamuslugu ilmus 21. märtsil Äripäevas.
