“Pööripäev oli pööranud Johannese elu täitsa pea peale. Kas ta pidi tulema välja oma mugavustsoonist, nagu viimasel ajal oli kombeks öelda, ja uute tuultega kaasa minema? Mis teda selles keerises ees ootas, sellest polnud tal õrna aimugi. Ta tundis, et oli sattunud lausa tormise pöörise keskpunkti. Vaat sulle siis suvist pööripäeva!”
Lõik raamatupidamisbüroo AR Tähelend juhataja ja raamatupidaja Anu Allikvee verivärskest teosest “Suvine pööripäev” kõlab kui põnevuslugu. Kes on Johannes ja miks ta end uute tuulte pöörises ebamugavalt tunneb? Mida ta kardab? Ega enne ei tea, kui ise raamatu järele ei haara.
Lisaks Johannesele, isand Turrile ja paljudele teistele on raamatus oluline roll ka raamatupidajal, kes ei olegi tüütu tegelane ja igav kuivik. Raamatupidaja ei ole just superkangelane, nagu märgib Anu Allikvee, kuid ta on päris asjalik ja vajalik tegelaskuju.
| “Olen püüdnud näidata, mis rolli mängib raamatupidamine ettevõtte juhtimises. Kui oluline võib olla ka kõige tavapärasem dokument – olgu see siis leping, lähetusaruanne või pardakaart. Ja kui tähtsat rolli võib mängida üks allkiri!” |
Aga enne veel, kui Anu Allikvee sukeldus raamatupidamise kirevasse maailma, õppis ta Tartu riiklikus ülikoolis filoloogiateaduskonnas, mis tõi endaga kaasa tööaastad eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Hilisemate majandusõpingute järel, algas tema tähelend raamatupidamise vallas, kus on praeguseks juhtinud raamatupidamisbürood AR Tähelend juba üle 25 aasta.
Numbrid on numbrid, konkreetsed märgid. Oma kommivabrikus Kalev töötamise aegselt ülemuselt õppis Anu Allikvee, et kõige olulisem on näha numbrite taga elu ja inimesi. Seda põhimõtet on ta püüdnud järgida kogu oma tööelu jooksul.
Teie igapäevane keel on arvude keel, mis ajendas just nüüd ilukirjanduse keeles lugejate poole pöörduma? Millisesse žanrisse oma teose liigitaksite?
| “Mulle on alati meeldinud kirjutada, kuid see oli puhas juhus, et ühel päeval istusin laua taha ja hakkasin just nimelt seda lugu kirja panema. See oli tõestisündinud lugu maadega vangerdamisest, mille keerisesse meie perekond sattus, ja ilmselt oli vaja see endast välja saada.” |
Kuigi sündmuste toimumise koht on teine ja pöörded selles hoopis teised, siis idee kui selline ühest päriselt toimunud sündmusest, jäi, märgib Allikvee. Siiski ei saa seda tema sõnul pidada ajalooraamatuks ega ka juhtimisõpikuks.
| “Kuigi sealt võib leida üht-teist õpetlikku ettevõtlusmaastikul toimetamiseks.” |
Raamatu žanrist kõneldes liigitaks Anu Allikvee oma teose pigem kaasaegse ajaviitekirjanduse valda, kust ei puudu suured teemad, nagu sõprus ja armastus, usaldus ja reetmine, saladused ja salakavalus, erinevad põlvkonnad ja vaated elule. Autor loodab, et raamatust leitavad mõtted lugejaid kõnetavad ja neid sügavamalt juurdlema ajendavad.
Kas need, kes Teid teavad ja tunnevad või teie büroo teenust kasutavad, võivad end raamatus ära tunda?
| “See raamat koosneb paljudest lugudest, kuid ükski lugu ei ole kirja pandud täpselt üks-ühele. Enamik lugusid on ajas ja ruumis ümber mängitud ning mingil hetkel hakkasid need omasoodu kulgema ja oma elu elama. Lõpuks põimusid erinevad lood kokku üheks jutustuseks, milles on palju sõlmkohti ja keerdkäike. Minu ülesanne oli lugudega kaasa minna, lisada juurde peoga vürtsi ning hoida neid õigel kursil. Samas nii mõnegi loo kujunemise käik üllatas mind ennastki ja tekitas põnevust. Ühelgi tegelasel pole otsest prototüüpi, aga ma usun, et osa tuttavaid või lähedasi tunneb end teatud situatsioonis ära ning kindlasti tulevad mõned seigad kellelegi tuttavad ette.” |
Iga teos on tema autori nägu. Kui palju on raamatus Teid ennast? Kui vaadata raamatu kaanepilti, lugeda tutvustuses esitatud lõiku, siis tahaks küsida, kas kass = Pööripäev = Teie ehk vaikiv kõrvalseisja.
“Vaat see on nüüd täiesti omamoodi küsimus. Sellele polegi väga lihtne vastata. Kindlasti on raamatus ka palju mind ennast. Nii mõneski tegelases. Kuna raamatus pole mina-tegelast ega ka üht konkreetset peategelast, vaid olen sündmusi edasi andnud läbi mitme erineva tegelaskuju, siis ma läksin kirjutades sügavuti nende tegelaste sisse, et tunnetada, mida ja kuidas keegi mõtleb, räägib, käitub või tegutseb. Aga ma ise usun, et kõige rohkem on raamatus minu mõtteid ja teemasid, mis mind ennast huvitavad või puudutavad. Raamatu kirjutamise ja toimetamise ajal sattusin jutusoonele väga erinevate inimestega ja minu imestuseks hakkasime jälle nagu juhuslikult arutlema samadel teemadel, millest oma raamatus kas olin juba kirjutanud või parajasti kirjutasin. Ju need teemad hõljusid õhus ning jõudsid minuni erinevaid kanaleid pidi.” |
Raamatu kaanepildil troonib kunstniku ja kujundaja Everi Vähi loodud kass. Nagu selgub teosest, on see isand Turri.
Kuidas iseloomustate oma koostööd illustraatori Everi Vähiga? Kuidas ilmus kass kaanepildile?
| “Everi on minu hea sõber juba palju aastaid. Mingil imelisel kombel on meie eluteed pidevalt ristunud või paralleelselt kulgenud. Everi on just selline sõber, kellega ei pea olema ninapidi koos iga päev, kuid me võime tunde mistahes teemadel rääkida ja arutleda.” |
Everi Vähi ei nimeta end selle raamatu puhul illustraatoriks, vaid kaanekujundajaks, sest lugeja fantaasiale ruumi andmise mõttes raamatus rohkem pilte ei ole.
Anu Allikvee märgib, et koostöös Everi Vähiga sai teoks üks ammune unistus. Nad tutvusid aastaid tagasi õpilasmalevas, kus nad üheskoos malevapäeviku pidamise kohustust jagasid – üks pani ritta sõnad, teine seadis värvid pildiks. Viimasel õhtul viskasid nad õhku mõttevälgatuse, et ühel päeval kirjutab Anu raamatu ja Everi joonistab.. Anu Allikvee ütleb, kui raamat oli trükikotta jõudnud, meenus see lugu neile mõlemale, misjärel Everi Vähi oli üles otsinud mõned toonased fotod, millest ühel oli ka üllatuslikult kass Anu Allikvee süles.
“Ma ei teagi, kuidas Everi selle mõtte peale tuli. Ma olin talle pisut oma raamatust rääkinud, kui ta ütles, et nii – kaanele tuleb kass. Everi ei teadnud, et kassil on raamatus väga oluline roll ja ta kannab üht põhiideed, mida ma olen oma lugude sisse põiminud. Kuidas kass end Everile ilmutas, selle kohta on ta ise kirjutanud nii: “Ah, et kuidas isand Turri end ilmutas? Noo, kassid on ju ikka inimeste juurde tulnud. Kutsumise peale harvem, tavaliselt ikka ise. Küll omapäi kõndides, aga ka ootamatult õhku ilmudes ning kadudes… Siis veel see saabastega tegelane ja üks meelespealilledega ehitud portselankass. On ka haruldasemaid kasse, kes oma inimestest jutustada mõistavad. Meie kass tuli ühel päeval lihtsalt ise kohale. Seisis minu ees köögilaua peal (!) ja vaatas oma roheliste silmadega mulle otsa: “Mida sa ootad? Tead ju küll, et pead nüüd pliiatsid sahtlist välja kraamima ja mind nähtavaks tegema!” Ja mina ütlesin: “Jah.” Kes siis kassile vastu vaidleb?“ Minul endal aga on kassiga täiesti veider kokkusattumus. Kui ma kirjutama hakkasin, siis sai temast kohe isand Turri ja ta oli kolmevärviline. Lihtsalt nii oli. Kuna ma valisin tegevuskohaks oma abikaasa vanaisa talu, siis ühel päeval pärast raamatu valmimist sain teada, et selles talus elas pisut metsik kass. Ja see kass oli kolmevärviline. Tänaseks on kass meie juurde linna kolinud, ta on tõeliselt isepäine loom ja kangesti sarnane raamatu kaanele joonistatud kassile. Everi ei olnud meie kassi varem näinud. Seega ma ei oska seda seletada, mis teema selle kassiga on, kas see tuli meil Everiga kaasa juba malevapäevilt või tegevuskohaks valitud talust Tatruse külas, aga igal juhul on kass muutunud selle raamatu puhul juba omaette müsteeriumiks.” |
Eestimaa on väike. Anu Allikveel on nimekaim Anu Allikvee, kes ei ole hoopiski mitte seotud numbritega, vaid on kunstiajaloolane ja Eesti Kunstimuuseumi kuraator, mis ajendas kirjanik Anu Allikveelt küsima:
Kas teate, et Teil on nimekaim Anu Allikvee, kes on kunagi Eesti Ekspressi lisa Areen suvesarjas “Kunstiinimene ja kass” kirjutanud ka oma kassidest? Kaks Anu Allikveed ja kassid, on see juhuslik?
“Jah, me oleme isegi tuttavad, kuigi viimati kohtusime päris mitu aastat tagasi. Mul on olnud suur rõõm käia koos oma sõprade ja töökaaslastega näitusel, kus ta oli meile giidiks. Me olime kõik vaimustuses, kui imelise elamuse osaliseks saime. Minu nimekaim on võrratu inimene oma teadmiste pagasiga ja oskusega minna kunstimaailma sisse ning pakkuda seda võimalust ka teistele. Mida enam ma puutun kokku seikadega, mis mind üllatavad, seda enam olen hakanud mõtlema, kas need ikka on lihtsalt juhused.” |
“Suvine pööripäev” harutas lahti keerdsõlmed ja sidus kokku otsad, mis seda vajasid. Üks lugu sai lõpuni selgeks mõeldud.
Kuigi Anu Allikvee püüab järgida motot – üks raamat korraga -, ei saa ta üle ega ümber sellest, et mitu kirjutist, nii erialast kui ka ilukirjanduslikku, ootel on. Kirja panemata jäi veel nii palju lugusid.
Lõpetuseks märgib Anu Allikvee aga: “Kui see raamat äratab mõtteid ja emotsioone ning annab ainest arutlusteks, siis on kõik väga hästi.”
“Suvine pööripäev”
Johannes on vana mees, nii seitsmekümne tuuris, kes elab üksinda oma talus, naine on surnud ja lapsed läinud linna elama. Ühtäkki aga hakkavad Johannese rahulikku elukorraldust mõjutama isevärki tagaselja sepitsused ning esile kerkivad vanad saladuses hoitud lood. Kuigi lapsed püüavad olla isale toeks, tuleb ka neil samal ajal tegeleda oma argielu keerdkäikude ning kummaliste müsteeriumitega.
Autor: Anu Allikvee
Ilmumisaeg: august 2019
