E-arvel on maksuhalduri jaoks samasugune tõestusjõud kui paberarvel, mis muudab paberil “originaalarvete” tellimise mõttetuks.
“See on vastaspoole iganenud arusaam, et e-arve ei ole päris arve,” ütles KPMG juhatuse ja raamatupidamistoimkonna liige Andris Jegers.
E-arved on elektrooniliseks arhiveerimiseks. Kui on vaja arvet kirjalikult tõendada, siis saab elektronarve välja printida ning oma allkirja alla panna. Arve väljastaja allkirja ei ole vaja, selgitas Jegers. Samas ei välistanud Jegers, et maksuseaduste seisukohalt ja kohtus tõendusmaterjalina on paberarvel teistsugune jõud.
Konsultatsioonifirma IMG Konsultant AS juristi Ranno Tingase sõnul ei näe ei tulu- ega käibemaksuseadus ette, et arve peaks allkirjastama selle esitaja. Tulumaksuseadus viitab raamatupidamisseadusele, mille järgi peab arve olema saaja esindaja poolt allkirjastatud, kuid saaja esindaja saab allkirjastada ka arvutist väljaprinditud e-arvet või varustada e-arve digitaalallkirjaga.
Arvel vaid saaja esindaja allkirja nõudev raamatupidamisseadus kehtib 2003. aastast. Samas sätestab raamatupidamisseadus, et arvel pole saaja allkirja vaja, kui arvete alusel on koostatud saaja poolt allkirjastatud koonddokument.
Juhul kui äriühingul puudub kulutuse kohta raamatupidamisseaduse nõuetele vastav algdokument, siis käsitletakse seda ettevõtlusega mitteseotud kuluna, millelt tuleb tasuda tulumaks. Seega ei teki äriühingust arve saajal tulumaksuriski, kui tal on tema esindaja poolt allkirjastatud arve või nende põhjal koostatud tema esindaja poolt allkirjastatud koonddokument. Seega võib arve jääda ka välja printimata, kuid see tuleb säilitada ning seda peab olema võimalik hiljem välja trükkida.
Riigikohtu 2002. aasta kohtulahend ütleb, et kui arvepidamise vormilised nõuded pole mingil hetkel täidetud, peab maksuametnik andma maksumaksjale võimaluse seda parandada, st et äriühingul on võimalus enne kontrollimist oma arveid allkirjastada. Samas võib hilisemal allkirjastamisel tekkida maksuintressi tasumise kohustus perioodi eest, mil äriühingul puudus nõuetekohane alg- või koonddokument.
Maksu- ja tolliameti pressiesindaja Liis Plaki sõnul sätestab 1. maist kehtima hakkav uus käibemaksuseadus, et arve võib elektroonselt väljastada kauba soetaja või teenuse saaja nõusolekul. Registreeritud maksukohustuslane kohustub säilitama kõigi väljastatud arvete koopiad, saadud kaupade soetamisel käibemaksu tasumist tõendavad arved ning impordilt käibemaksu tasumist tõendavad kaubadeklaratsioonid seitsme aasta jooksul.
Firmad nõuavad topeltarveid
Anneli Tikk, Äripäeva Kirjastuse raamatupidaja
Raamatupidajad keelduvad aktsepteerimast elektroonilisel kujul saadud arveid.
Nüüdseks on seaduses kõrvaldatud kõik takistused e-arvete kasutamiseks. Meie riik üritab saada e-riigiks. Suund on võetud paberliku asjaajamise asendamisele elektroonilisega. Väärt mõte! Samas kohtab igal sammul olukordi, kus raamatupidaja keeldub aktsepteerimast elektroonilisel kujul saadud arveid.
Vastusena elektroonilisele arvele kõlavad fraasid: “Palume originaalarve saata posti teel”, “Meie raamatupidamine aktsepteerib ainult originaalarveid” jmt. Seejuures, kui täpselt sama arve välja printida ja postiga kohale saata, on kõik korras. Nii tulebki väljastada lisaks e-arvele ka posti teel paberarve. Suurimat vastuseisu e-arvetele kohtab just riigiasutustes.
Tekib küsimus: mis eristab elektroonilist arvet originaalarvest. Kui seaduses näpuga järge ajada, siis jõuab järeldusele, et mitte midagi. Seda loomulikult eeldusel, et elektroonilisel arvel on olemas kõik vajalikud andmed.
Raamatupidamise seaduse § 7 määrab ära, millist dokumenti käsitletakse algdokumendina. Kui takistuseks saab allkirja olemasolu, siis seadus ei ütle, kes peab dokumendi allkirjastama. Seega võib seda teha saaja. Viimasel ajal nii lausa soovitatakse teha.
Seega pole saajal põhjust väita, et elektrooniliselt saadetud dokument ei ole originaal.
Mul oli sel teemal pikem kirjavahetus ühe riigiasutusega, kes väitis, et nad ei aktsepteeri elektroonilisi arveid, kuna pole kindel, et saatja on ikka õige firma. Ei suuda aru saada, mismoodi posti teel tulnud arve puhul selles paremini kindel saab olla.
Ikka peab ju majasiseselt kontrollima, kas arve on ka õige asja eest esitatud. Nii et tundub, et enamasti on põhjuseks “aga meil on alati nii olnud”. Säästlikkuse koha pealt on see suhtumine aga halb.
Arve nõuded sätestab seadus
Raamatupidamise seaduse § 7 määrab ära, millist dokumenti loetakse algdokumendiks:
(1) Raamatupidamisarvestuse algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema järgmised rekvisiidid:
1) dokumendi nimetus ja number;
2) koostamise kuupäev ja registreerimise number;
3) tehingu sisu ja alus;
4) tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa);
5) tehingu teiste poolte nimed ja asu- või elukoha aadressid;
6) allkiri (allkirjad).
Allikas: raamatupidamise seadus
