Praktikas üheks enim vaidlusi tekitavaks küsimuseks on ehitaja ja tellija vaheline koostöö – tihti ehitaja soovib tellijalt rohkem tagasisidet ja otsustusi, tellija jälle ei julge neid teha, sest on otsuste tegemisel ebakindel.

Riigikohus selgitas oma otsuses 2-16-16481, kuidas ehitaja ja tellija vaheline koostöö õiguslikust aspektist välja nägema peaks. Nimelt vaidlesid pooled nimetatud asjas selle üle, kas tellijale ehitatud rajatis vastas kasutusotstarbele, milleks tellija seda vajas ning kas tellija oli ehitajale üldse oma spetsiifilisi vajadusi avaldanud.

Tellija ootused ja töövõtja avaldatud informatsioon ehitise kohta on ühtlasi käsitletav lepingueelse teabena, mida mõlemad pooled peavad avaldama heauskselt. Olukorras, kus ehitatava objekti ehitustehnoloogia, materjalid või meetodid sõltuvad ehitise kasutusotstarbest, peaks aktiivsust üles näitama ka töövõtja. Riigikohus leidis, et võlaõigusseaduse § 14 lg 1 ja 2 alusel peab töövõtja küsima tellijalt informatsiooni, milline saab olema rajatava ehitise kasutusotstarve. Seega ei piisa töövõtjale üksnes, kui ta usaldab tellija avaldatud informatsiooni, vaid ehitaja peaks ka ise tellijalt teavet paluma.

Ehitaja võib loomulikult ka ise välja pakkuda lahendusi ning nende lahenduste vahel valimist loetakse samuti tellija poolt ehitajale antud juhiseks. Võlaõigusseaduse § 641 lg 3 kohaselt ei vastuta töövõtja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Riigikohus selgitas samas lahendis, et olukorras, kus tellija valib töövõtja pakutud lahenduste alusel, vabaneb ehitaja vastutusest siis, kui ta on lahendusega seotud riske ka tellijale tutvustanud. Tellija peab olema otsuse tegemiseks ning riskide võtmiseks piisavalt informeeritud. Sellises olukorras teadmatusest võetud riskide realiseerumise eest tellija ei vastuta endiselt.