Teatud varade või üksiku lepingu ülevõtmisel ei ole omandajal tavaliselt huvi üle võtta müüja muid kohustusi, mis ei tulene ülevõetavast varast või lepingust. Sellist tehingut ei seostata enamasti ettevõtte omandamisega ega sellega kaasnevate tagajärgedega.

Asjaolu, et tehingu pooled ei sõlmi lepingut pealkirjaga "ettevõtte müügileping" või et tehingu esemeks ei ole terve ettevõte, ei tähenda siiski, et seaduse mõistes ei ole tegu ettevõtte võõrandamisega ning võõrandaja kohustused jäävad maha müüjale.

Kuigi ettevõtte üleminekuga seotud reeglid on püsinud muutumatuna alates võlaõigusseaduse jõustumisest 01.07.2002. a, tekitab see teema praktikas endiselt poleemikat. Üheks keerulisemaks küsimuseks on siiani üleminevate õiguste ja kohustuste määratlemine olukorras, kus ei anta üle mitte kogu ettevõtte majandustegevus (st varad, lepingud, töötajad ja tegevus tervikuna), vaid osa sellest (nt üksik oluline leping koos vastava tegevusega, grupp töötajaid).

Võlaõigusseaduse järgi tuleb kohaldada ettevõtte üleandmise põhimõtteid ka sellistele tehingutele, millega antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa – käitis. Siin saab tuua näitena äriühingu, millel on erinevaid tooteid tootvad tsehhid: üks tsehh on üldjuhul vaadeldav organisatsiooniliselt tervikliku üksuse ehk käitisena. Seega antud näite puhul tuleb tsehhi tegevuse võõrandamist vaadata sisuliselt kui käitise võõrandamist ning lähtuda kõigist ettevõtte üleandmisele ettenähtud normidest.

Keerulisemaks muutub ettevõtte või selle organisatsiooniliselt tervikliku üksusena toimiva osa määratlemine tehingute puhul, kus üleantavaks objektiks ei ole tervikvara ning kus ettevõtte tegevused ei joonistu selgelt terviklike üksustena (nt antakse üle ettevõtte ainus oluline kliendileping, võõrandatakse teatud seadmed ning omandaja võtab üle ka neid seadmeid kasutavad töötajad).

Just selliste tehingute tegemisel ei arvestata alati võimalusega, et vaatamata lepingu pealkirjale või poolte tahtele on siiski tegemist käitise üleandmisega, mille tagajärjeks võib olla soovimatute õiguste, kohustuste ja vastutuse üleminek või vaidlus töötajate või kreeditoridega.

Riigikohus on mitmel korral lahendanud ettevõtte määratlemisega seotud vaidlusi ning oma otsustes on kohus selgitanud, et ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.10.2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10). Seega ei ole ettevõtte ülemineku seisukohast määrav see, kas vara läheb üle tervikuna või osade kaupa ning kas vara üleandmine toimub samaaegselt või erinevatel ajahetkedel. Ettevõte või selle osa võib minna omandajale üle mitme erineval ajal tehtud tehinguga (nt ühe tehinguna vara ja hiljem teise tehinguna kliendilepingud).

Läinud suvel käsitles riigikohus taas ettevõtte üleminekut ning andis täiendavaid selgitusi ettevõtte osa määratlemise kohta, tuginedes ka mitmele Euroopa Kohtu lahenditele (vt riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.06.2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11). Kõnealuses lahendis märkis kohus, et asjaolu, et endisele tööandjale endale jäi pärast vara võõrandamist olulises osas vara, ei tähenda, et kostjale ei saanud üle minna üksus, mis jätkas oma tegevust. Ettevõtte ülemineku eelduseks ei ole üleandja kogu majandustegevuse lõppemine. Oluline on teha kindlaks see, kas kostjale läks üle selline vara, millega seotud tegevuse tööandja lõpetas ja mida kostja jätkas.

Lisaks viitas riigikohus oma lahendis mitmele tähelepanuväärivale Euroopa Kohtu lahendile, millega tasub arvestada vara võõrandamisel või lepingute üleandmisel.

Euroopa Kohus on leidnud järgmist.

• Ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustav, kas majandusüksus säilitab oma identiteedi, st kas tegevus tegelikult jätkub või alustatakse seda uuesti.
• Ettevõtte üleminek ei ole välistatud ka juhul, kui konkreetse ettevõtluse eripära tõttu ei ole terviklikku majandusüksust võimalik tuvastada.
• Põhiliselt tööjõul põhineva tegevusega majandussektorites võib teiste tootmistegurite puudumisel majandusüksusega samastada töötajate organiseeritud üksuse, mis on konkreetselt ja püsivalt seotud ühise ülesandega. Töövaidluse raames ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb eelkõige kontrollida, kas üle on läinud iseseisev majandusüksus, mis jätkab oma tegevust. Kui terviklikku majandusüksust ei ole ettevõtluse eripära tõttu võimalik tuvastada, võib majandusüksuseks olla töötajate üksus, millel on püsivad ühised ülesanded.
• Ettevõtte ülemineku hindamisel tuleks analüüsida selle kõiki aspekte, sh kas äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud, vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja on enamiku töötajatest üle võtnud, kas kliendi- ja muud ärisuhted on üle läinud, majandustegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut, tegevuse peatumise aega ülemineku perioodil.

Nii riigikohtu kui ka Euroopa Kohtu poolt avaldatud seisukohtadest selgub, et ühtset kriteeriumi, mille alusel otsustada, kas üleantavate varade, lepingute või töötajate puhul on tegemist tervikliku majandusüksusega, ei ole. Hinnata tuleb paljusid aspekte, sh asjaolusid, mis esmapilgul ei tundu üldse seonduvat tehinguga. Siiski saab teha järelduse, et üleantavatele varadele või tegevusele peab olema iseloomulik teatud identiteet, iseseisvus, endise tegevuse jätkumine varade või tegevuse omandaja juures.

Niisiis on riigikohus veel kord rõhutanud, et ettevõtte üleminekut tuleb vaadata laiemalt. Vastavad reeglid ei kohaldu üksnes klassikalises tervikliku majandusüksuse üleandmise situatsioonis ning nende normide rakendamist võivad töötajad või muud võlausaldajad, kelle huve tehing puudutas, nõuda ka juhul, kui omandaja ja võõrandaja tehingut sõlmides ettevõtte võõrandamisega seotud õiguslikke tagajärgi silmas ei pidanudki.

Seega igasuguse vara võõrandamise või lepingute või töötajate üleandmise puhul tuleb alati kaaluda, mis varad või tegevus sisuliselt üle antakse ning kas tegemist ongi lihtsalt varade võõrandamise või lepingu üleandmisega või siiski ettevõtte või käitise võõrandamisega, mis allub erinormidele.