Tallinna Ringkonnakohus tegi septembris kohtumääruse asjas 2-08-13926, milles käsitles Euroopa täitekorralduse määruse nõuetele vastavat kohtudokumentide kättetoimetamist. Kohus leidis, et juhul, kui ei ole võimalik (tagantjärele) kontrollida, kas ja kuidas on kohtudokumendid võlgnikule kätte toimetatud, ei saa lugeda dokumentide kättetoimetamist nõuetekohaseks. Otseselt puudutab see olukord näiteks selliste võlgade sissenõudmist, mille kohta peale kunagise kohtumääruse enda pole midagi muud säilinud.
Vaidluse asjaolud
2020. aasta kevadel pöördus rahvusvaheline inkassoettevõte Eesti kohtu poole avaldusega, milles palus väljastada Euroopa täitekorralduse tõendi Harju Maakohtus juba 2008. aastal tehtud määruse kohta.[1] Nagu teada, on Euroopa täitekorraldust vaja ühes liikmesriigis tehtud vaidlustamata nõuet käsitleva kohtuotsuse täitmiseks teises liikmesriigis. Tollal mõistis kohus võlgnikult krediidiasutuse kasuks välja võlgnevuse ja menetluskulud. Avaldaja väitis, et kohtu 2008. aasta määrus on jõustunud ja täidetav; nõuded on loovutatud avaldajale. Võlgniku suhtes algatatud täitemenetlus ei ole andnud tulemust, kuna võlgnik on vahepeal asunud elama Soome. Kohus jättis avaldaja taotluse rahuldamata. Selleks, et kohus saaks Euroopa täitekorralduse tõendi välja anda, peab võlgnikule olema kätte toimetatud hagiavalduse ärakiri koos lisadega ja asja menetlusse võtmise määrus. Kohtul ei ole võimalik kontrollida, millisel viisil asja menetluse algatusdokument või sellega samaväärne dokument võlgnikule kätte toimetati, kuna kohtutoimik on hävitatud ning Kohtute Infosüsteemist vastavaid andmeid ei nähtu. Kuivõrd kohtul ei ole võimalik tuvastada, kas menetluse algatusdokument toimetati võlgnikule kätte täitemenetluse määruse artiklites 13 või 14 sätestatud viisil või on kättetoimetamise mittevastavus heastatud artikkel 18 kohaselt, ei saa kohus 2008. aasta määruse kohta Euroopa täitekorralduse tõendit väljastada.
Kas võiks tugineda kohtumäärusele endale?
Inkassoettevõte esitas oma taotluse rahuldamata jätmisele määruskaebuse. Avaldaja märkis, et kui kohus ei saa kontrollida, kas kohtudokumendid toimetati võlgnikule kätte, sest kättesaamistõend on hävitatud koos tsiviilasja toimikuga, siis tuleb kättetoimetamise asjaolude tuvastamisel tugineda kohtulahendile. Maakohtu 2008. a kohtumäärus on tõend selle kohta, et täitekorralduse määruse nõuded kättetoimetamise kohta olid kohtumenetluses täidetud. 2008.a. määruses on märgitud, et kohus saatis kohtudokumendid võlgnikule ning need toimetati talle kätte. Kuigi kohtumääruses ei ole seda märgitud, pole põhjust kahelda, et kohtudokumentide kättetoimetamine toimus üldkorras ehk võlgnikule allkirja vastu üleandmisega. Vastasel juhul oleks kohus määruses täpsustanud kättetoimetamise viisi.
Kättetoimetamist kinnitavad tõendid puuduvad
Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis samuti inkassoettevõtte määruskaebuse rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt: kuna tsiviilasja toimik on hävitatud, on võimalik tugineda vaid Kohtute Infosüsteemist nähtuvatele dokumentidele, milleks on 2008.a. maksekäsu kiirmenetluse avaldus, maakohtu makseettepanek ja määrus (maksekäsk). Maksekäsus on märgitud, et kuna võlgnik ei ole makseettepanekus nimetatud võlgnevust tasunud ega makseettepanekule õigeaegselt vastuväidet esitanud, tuleb võlgnevuse sissenõudmise kohta teha maksekäsk. Maksekäsk on käsitatav vaidlustamata nõudena täitekorralduse määruse mõttes. Maksekäsu kiirmenetluses tuleb võlgnikule kätte toimetada maksekäsu kiirmenetluse avaldus ja makseettepanek (TsMS § 393 lg 1, § 482, § 484). Ringkonnakohus leidis, et antud asjas puuduvad makseettepaneku ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kättetoimetamist kinnitavad tõendid Seega pole võimalik kontrollida, kas kättetoimetamine vastab täitekorralduse määruse nõuetele.
Maksekäsust ei selgu, millisele aadressile makseettepanek toimetati
Ringkonnakohus viitas oma määruses (p 9) Riigikohtu asjakohastele selgitustele. Riigikohtu arvates peab Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandja täpselt ja hoolikalt järgima täitekorralduse tõendi väljaandmise reegleid. Siin tuleb näiteks arvestada sellega, et puudub võimalus toimetada menetlusdokumendid kätte fiktsiooni teel, st eelkõige avalikult. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitajaga, et kättetoimetamise nõuetekohasust saab tõendada ka maakohtu 2008.a. määrus. Nimetatud määrusest ei nähtu, millisel viisil on dokumendid võlgnikule kätte toimetatud. Üksnes märkest, et makseettepanek toimetati võlgnikule kätte, ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kättetoimetamine vastab täitekorralduse määruse artiklite 13 või 14 nõuetele. Makseettepanekus märgitud võlgniku elukoha aadress erineb maksekäsus märgitud elukoha aadressist – esimesel juhul on märgitud Soome aadress, teisel juhul võlgniku rahvastikuregistri järgne Eesti elukoha aadress. Maksekäsust ei selgu, millisele aadressile makseettepanek toimetati ning kas see oli võlgniku tegelik aadress. Kui võlgniku elukoha aadress ei ole kindlalt teada, pole lubatav kättetoimetamine ilma võlgniku kättesaamistõendita. Samuti tuleb arvestada sellega, et kui võlgnikku saab lugeda tarbijaks (võlgnevus tuleneb krediitkaardi lepingust) ning tema alaline elukoht oli maksekäsu tegemise ajal Soome (lähtudes Soome seadustest), ei oleks täidetud ka täitekorralduse määruse nõue, mille kohaselt peab täitekorraldusena kinnitatav otsus olema tehtud liikmesriigis, mis on võlgniku alaliseks elukohaks. Kuna puuduvad tõendid ka maksekäsu kättetoimetamise kohta, ei saa kohus praegusel juhul kohaldada täitekorralduse määruse artiklis 18 sätestatut ning lugeda miinimumnõuetele mittevastavus heastatuks.
Seega võib nn vanade võlgade sissenõudmisel juhtuda, et kui Euroopa täitekorralduse tõendi väljastamisel ei ole selle kättetoimetamist puudutavad eeldused täidetud, siis ei saa täitemenetluse tõendit väljastada.
—
[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004 määrus (EÜ) nr 805/2004 lisa I alusel (täitekorralduse määrus).
