Jätkan jätkusuutliku ettevõtlusega ebaõnnestumise teemadel. Lisaks artikli eelmises osas kirjeldatud probleemidele toon veel mõned näited potentsiaalsetest vigadest, mida saab teadlikult vältida. 

Kapseldunud mõtlemine

Aastaid on pooljuhtide tootjad olnud hädas tootmisprotsessis tekkiva perfluorosüsinikuga (PFC). Kasvuhoonegaasina on PFC-d 10 000 korda suurema mõjuga kui süsinikdioksiid. Algsed katsetused PFC-de vähendamiseks seisnesid gaaside kogumises. Ettevõtte Intel heitkoguste vähendamise süsteemid aga suurendasid energiakasutust ja kasvuhoonegaaside emissioone. Lisaks tekitas taaskasutus uusi õhku saastavaid aineid. Selgus, et uuendustega kaasnevad mõjud olid suuremad kui esialgselt kasutust leidnud praktikal. 

Lahendus: Intel käivitas programmi "Disain keskkonna heaks". Keskkonnaeksperdid töötavad nüüd koos tootearendajate, protsessijuhtidega ja pilootprogrammide teadlastega, kes uurivad uusi tootmislahendusi kuus või enam aastat ette. Läbi sellise koostöö tuvastatakse ja kõrvaldatakse suur osa keskkonnaalaseid probleeme enne nende ilmnemist. Riskid ei kao täielikult, kuid elutsükli põhise mõtlemisega on paljusid probleeme välditud.  

Öko-isolatsioon 

Kasulikust jätkusuutlikust ideest võib saada ei midagi enamat kui lühiajaline promotsioon. Seda juhul kui ettevõtte siseselt jäetakse kõik vastutustundliku ettevõtlusega kaasnev "rohelisele seltskonnale". Ilma teiste osakondade toetuseta ei saa keskkonnajuht ühtki algatust edukalt täide viia. 

Teise probleemina kerkib esile rahaliste vahendite eraldamine jätkusuutlikkuse juurutamiseks. Piisavat tähelepanu saamata võivad keskkonnaprobleemid ettevõttele kalliks maksma minna. Seda nii rahaliselt  kui ka maine, klientide ja töömoraali kaotamise osas. Poolik algatus võib maksta rohkem kui see kasu toob. 

Kolmandaks võib öko-isolatsioon viia selleni, et "üks käsi ei tea, mida teine teeb". Ökotoote arendajad ja turundusmeeskond on tihti erinevates ruumides avalike suhete ja õigusosakonna inimestega. Näiteks oli Toyota aastaid tagasi ühinenud teiste autotootjatega võitlemaks regulatsioonide vastu, mis ähvardasid tõsta kütusetarbimise standardeid sõidukitele. Tulemuseks oli vastandlik olukord, kus ühe osakonna inimesed tegid lobitööd madalamate standardite nimel ja teine osakond arendas keskkonnasäästlikke sõidukeid. 

Lahendus: Juhtkonna tasemel pühendumine ja integratsioon. Keskkonnahoidlik mõtlemine peab läbima tervet organisatsiooni. Keskkonnajuht saab juhtida protsessi, kuid üksuste juhid peavad ohjama konkreetseid algatusi ja tegevusi. Ka kõige paremini kavandatud jätkusuutlikkuse plaan jääb täide viimata kui see ei leia tuntavat toetust ettevõtte juhi poolt ja puudub seotus valdkonna juhtide ja töötajatega, kes peavad seda juurutama.  

Liiga pikk aeg lubaduste ja tegude vahel 

Siia kategooriasse kuulub näiteks avaldus vähendada toodetega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Seda olukorras, kus ükski toode pole sellele isegi mitte lähedal. Näiteks käivitas General Motors elektriauto Chevy Volt’i reklaamkampaania 3 aastat enne selle turule toomist. 

Lahendus: Luba vähem ja paku rohkem. Üha enam eeldatakse ettevõtetelt konkreetset tõestust nende avalduste ja väidete kohta. Kindlasti ei tasu seepärast liiga väikselt mõelda või madalaid sihte endale seada. Turgu muutev innovatsioon toodetes ja protsessides jääb peamiseks viisiks saavutamaks (keskkondlikku) konkurentsieelist. Avalikkusele sõnumeid saates ole kindel, et tead, millest räägid.  

(Paratamatud) üllatused 

Herman Miller’i (mööblitootja) tootmishoone Michiganis (USA) on üks keskkonnasõbralikumaid tootmiskomplekse maailmas. Lisaks hoonele endale ümbritseb kompleksi rikkalik looduskeskkond. Kuid loodus võib sageli üllatada. Nimelt tekkisid pärast hoone rajamist üsna kiiresti probleemid herilaste ja teiste putukatega, kes töötajaid häirisid. Olukorra lahendas mesilaste sissetoomine, kes töötajaid segamata tolmeldasid ümbritsevatel väljadel kasvavaid taimi. Ühtlasi tõrjusid nad eemale herilased ja mitmed kahjurid. 

Üllatusi võib ilmneda ka väärtusahela ja elutsükli põhiseid muudatusi sisse viies. Näiteks võib uus veesäästu süsteem tarbida oluliselt rohkem energiat ja kokkuvõttes muuta lõpptulemuse pigem negatiivseks. Ohtlike kemikaalide eemaldamine tootest võib muuta selle toimimise efektiivsust. Valmistu ootamatusteks. Soovimatute tagajärgede avaldumisel püüa leida võimalusi nendest kasu lõikamiseks. 

Lahendus: Enne kõnni, siis jookse. Maksimeerimaks ettevõtmiste õnnestumise tõenäosust tasub silmas pidada kolme põhitõde. 

Alusta pilootprogrammidega. Unilever tegi jätkusuutliku põllumajandusega algust läbi testfarmide käigus hoidmise. Katsetati paari kultuuri kasvatamist veesäästlike ja vähe pestitsiide nõudvate meetoditega. 

Lähene süsteemselt. Püüa uue algatuse võimalike tagajärgi ette prognoosida, analüüsides selle toimimist läbi terve elutsükli. Mõtle nii – kui sa tõmbad kangi ühes positsioonis, siis mis muutub seetõttu ülejäänud väärtusahelas. 

Ole ettevaatlik tulemuste ennustamisel. Unilever’i keskkonnasõbralikud farmid annavad häid tulemusi, kuid näitajad on kultuuride ja asukohtade lõikes väga erinevad. Seetõttu ei ole ettevõtte esinenud ka avaldusega, nagu need põhimõtted oleksid tulemuslikud kõikide põllumajanduskultuuride lõikes üle terve maailma.  

Täiuslik on hea vaenlane 

Keskkondlike taotlustega ettevõttel tuleb sageli silmitsi seista keeruliste kompromissipunktidega. Tootearenduse seisukohast on olemas erineva keskkonnamõjuga alternatiivid. Ükskõik kui väga ettevõttele ka ei meeldiks valida kõige keskkonnasõbralikum lahendus, võib ilmneda, et klientidele see ei sobi. Nähtub, et antud lahendus ei ole funktsionaalsuse osas nii hea kui vähem keskkonnasõbralikud alternatiivid. 

Ettevõttel jääb üle kas jätkata täiusliku lahenduse otsimist või leida täiuslikust "natuke halvem" lahendus. Praktika on näidanud, et sellistes olukordades ei saa unustada ärilisi tagajärgi. Kui eesmärgiks on ettevõtte jätkusuutlikkus, ei saa me end täielikult rohelisele laine unustada. 

Lahendus: ole valmis kompromissideks. Veatuid lahendusi tuleb harva ette. Kogenud ettevõtted teavad, et täiuslikkuse otsimine viib sageli tegevusetuseni. Vähene progress on parem kui seisak. 

Keerulised kompromissid tuleb leida peaaegu kõikjal, kus puutuvad kokku keskkond ja majandus. Kompromisse võib jätkusuutlikkuse puhul pidada normiks, mitte erandiks. Ükski ettevõte ei saa haarata igast võimalusest. Samuti on "roheliseks minemise" hind teatud olukordades liiga kõrge. 

Eriti tasub meeles pidada, et tihti ei ole kaalukausil äriline kasu versus mitte äriline kasu, vaid lühiajaline kasu versus pikaajaline kasu.  

Inerts 

Ettevõtte kultuur ja selle standardid aitavad säilitada teatud taset ja kvaliteeti ettevõtte tegevuses. Samuti võib see töötada muutustele hoopis vastu ja teha raskeks jätkusuutlikkuse sidumise ettevõtte äristrateegiaga. Keskkonnaalased algatused tähendavad enamasti välja astumist mugavustsoonist. Inimeste suunamine uue mõtteviisi juurde ei saa toimuda ilma positiivse ärgitamiseta. 

Lahendus: visioon nii üldisel kui "tükeldatud" kujul. Vastupanust ülesaamine eeldab enamasti kaht olulist sammu. Esmalt peab juhil olema selge ja kõigile arusaadav visioon. Teiseks tuleb see visioon tükeldada väiksemateks osadeks – eesmärkideks, tegevusplaanideks, mõõdetavateks tulemusteks. 

Visioon on kriitiline. Kus ettevõtte soovib olla aasta pärast? 10 aasta pärast? Millised eesmärgid tuleks püstitada? Töötajad ei saa visiooni ennast täide saata. Nad vajavad midagi, mis kajastuks nende igapäevases töös. 

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et iga algatusega kaasneb potentsiaalne risk ebaõnnestuda. Kuid pidagem meeles, et kordades suurem risk on üldse mitte tegutseda. Et jätkusuutlik ettevõtlus on suhteliselt uus kontseptsioon, siis tuleb arvestada, et suur osa ebaõnnestumistest seisab veel ees. Teiste vigadest õppimise kõrvalt peame tõenäoliselt ka ise mõne eksimusega hakkama saama. Lohutuseks saan öelda, et jätkusuutlikkus ongi teekond, mitte ühekordne eesmärgi saavutamine. 

Järgneb…

Loe järjejutu varasemaid osi siit..

_____

Lugude sarja kirjutab Bioneeri uus kaasautor Romet Vaino. Romet on Tallinna Ülikoolis õppinud keskkonnakorraldust. Eriala valikuni viis elupõline looduselembus. Kuigi Romet oli pigem looduses seikleja – ornitoloogiahuviline, otsustas ta natuke looduskaugema eriala kasuks. Pärast õppimist töötas Romet aasta Keskkonnainspektsioonis ettevõtete tegevust kontrollides. Näinud pidevalt suhtumist, kus keskkonnahoidu ja ettevõtlust täielikult vastandati, hakkas Rometis juurduma usk, et mingisugune kesktee on siiski olemas. Nii jõudiski ta oma otsingutega jätkusuutliku ettevõtluseni.