Kui pankrotihalduri või kohtutäituril ei ole enam võlgniku vara nõuete rahuldamiseks, pöörduvad pilgud võlgniku varasemate tehingute poole – ega mõni vara ei ole liialt odavalt võõrandatud, et see nüüd tagasi võita ja tagasi saadud vara arvelt võlgniku kohustusi täita. Kuigi see võib olla soovitud tagajärg võlausaldajatele, ei ole see enamasti midagi, mida sooviksid tagasivõidetava tehingu osapooled.

Tehingu tagasivõitmise peamine eeldus on esiteks pankrotivõlgniku või täitemenetluse võlausaldaja huvide kahjustamine ja teiseks tehingu teise poole teadmine sellisest huvide kahjustamisest.

Kokkuvõtvalt on seega tagasivõidetavad tehingud, mis on tehtud meelega vara väljaviimiseks, et selle vara arvelt kohustuste täitmist vältida, tihti on sellised tehingud sümboolse hinnaga. See omakorda loob kujundi, et kõik sümboolse hinnaga tehingud on kindlasti võlgnikku kahjustavad. See ei ole nii.

Sümboolne hind ei tähenda automaatselt võlgniku huvide kahjustamist, aga seda eelkõige juhul kui tehing vastab mõnele alljärgnevale tingimusele.

1. Tehing on komplekstehing ehk tehingute kogum, näiteks kompromissleping, millega lahendatakse isikute ringi omavahelised suhted ammendavalt ning tehingu osaks on ka sümboolse hinnaga vara võõrandamine.

On oluline silmas pidada, et tehingu kõik elemendid oleksid omavahel seotud nii, et tehingut ei saaks osadeks jagada – st et üht elementi tehingust ei oleks ilma ülejäänud elementidega sõlmitud. Sellisel juhul kujuneb vara tegelik hind tehingu kõikide elementide väärtusest, ehk sellest, mida võlgniku tehingu alusel kogumis vastu sai, milleks võib olla:

• võlgniku või võlgnikuga seotud isiku kohustustest vabastamine või nõuete puudumise kinnitamine;
• võlgniku või võlgnikuga seotud isiku muu varaga kaasnevate erimeelsuste ammendav lahendamine;
• võlgniku või võlgnikuga seotud isikule laenu (ennetähtaegne) tagastamine jmt.

2. Tehingut ei tehtud võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamiseks.

• Tehingu ettevalmistamine toimub pikema perioodi vältel.
• Tehingu pooled peavad sisulisi läbirääkimisi, vaidlevad ja “kauplevad” omale välja paremaid tingimusi ning esitavad vastastikuseid nõudeid.
• Tehingu eesmärk on objektiivselt muu, näiteks soov väljuda ärist suhete mittetoimimise tõttu (st võõrandada osalus ja lõpetada kõik ärilised lahtised suhted).

3. Tehingut ei teinud lähikondsed.

• Lähikondseteks loetakse perekonnaliikmeid (abikaasa, elukaaslane, vanemad, lapsed) ja äriühingute kaudu seotud isikuid (äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmed, osanikud ja aktsionärid selle äriühingu suhtes, kontserni kuuluvad äriühingud).
• See, kas äripartnerid (näiteks 2 juhatuse liiget/2 osanikku) on omavahel lähikondsed on vaieldav ning sõltub mitmetest asjaoludest, kuid pelgalt osanikeks olemise fakt isikutest lähikondseid ei tee.
• Isikuid, keda seadus otsesõnu lähikondseteks ei nimeta, näiteks 2 osanikku omavahel, saab lähikondseteks lugeda üksnes siis, kui saab tuvastada nende majanduslikus mõttes kooskõlastatud tegevust ning ühist huvi võlgniku võlausaldajate kahjustamiseks. Seda huvi ja tegevust saab omakorda välistada ülal viidatud pikkade läbirääkimiste ja tingimuste kauplemisega, sest kui isikutel on tegelik huvi kiiresti vara liigutada, siis tingimuste üle vaidlusi ei peeta.

Sümboolse hinnaga tehingu tegemisel tuleb seega silmas pidada ülal välja toodud elemente, et mitte leida end hiljem ebameeldivas olukorras, kus pankrotihaldur või kohtutäitur asub tehingut kohtu kaudu tagasi pöörama, kui tehingu sümboolne hind on tegelikke elulisi asjaolusid arvestades olnud põhjendatud ning tehingut ei tehtud eesmärgiga tehingu ühe osapoole võlausaldajate kahjustamiseks.