Elan üle ookeani, puutun iga päev kokku äärmiselt ebaefektiivse ja keeruka maksusüsteemiga. Käin tööl jala, klientide juures Uberi või metrooga. Ma ei ole kunagi endale firma nimele autot ostnud. Firmaautode erimärgistamise ja maksustamise teema mind ei puuduta. Ainus sidepunkt on see, et ma olen ettevõtja. Ma tean, mida tähendab olla ettevõtja, ja mul on kahju ettevõtlikest autoomanikest, keda Eestimaal üritatakse iga hinna eest erimärgistada ja maksustada.
Avalik sektor, ettevõtjad ja töötajad räägivad eri keelt. Ma tean, mida tähendab kultuuridevaheline kommunikatsioonibarjäär. Tihti on selle ületamiseks kasu mõnest loost. IT-sektoris kutsutakse seda kasutajakogemuse kirjelduseks, see aitab mõista kliendi vaatenurka ja vajadusi. Kes soovib, võib nimetada seda muinasjutuks, sest ka muinasjuttude eesmärk on panna lugejat mõtlema.
Muinasjutt väikeettevõtjast ja tema neljarattalisest sõbrast
On reede hommik. Ärkad, vaatad arvutisse, ega ühtki kriitilise tähtsusega kirja öö jooksul tulnud ei ole. Õnneks täna ei ole. See on päevale hea algus. Paned paika päevase tegevuskava, täna peaks juba kuuest õhtule saama.
Sõidad autoga viis kilomeetrit kontorisse. Töösõit. 10% päevastest sõitudest tehtud. Ah jaa, teel kontorisse põikad läbi Kristiine keskusest, et koju pildiraam osta. Erasõit? Samas märkad mööblikaupluse vitriinil just sellist ergonoomilist tooli, nagu uuele töötajale vaja on. Ostad ka selle. Tooli auto tagaistmele surudes kriimustad laepolstrit. Pole hullu, kontorikaupade veost on auto sisemusse jäänud ka teisi parandamatuid arme. Siiski töösõit?
Kell 12.30 lõuna kliendiga Solarises. Kui kohtumine valijaga loetakse poliitiku esinduskuluks, siis ilmselt võib ka selle söögikorra lahterdada töösõiduks. 26% päevastest sõitudest tehtud. Lõuna läks hästi, klient esitab arvatavasti järgmisel kuul lisatellimuse.
Enne järgmist kliendikohtumist jõuab kiirelt jõusaalist läbi hüpata. Iga harjutuse vahepeal vaja telefonile pilk peale visata, et klientidele kiired vastused kirjutada: e-posti, Skype’i, WhatsAppi, jah, isegi Facebooki vahendusel. Äkki tohib selle töösõiduks lahterdada? Sõidetud 34% reedesest kilometraažist. Otse trennist kihutad, endiselt firma autoga, kliendi kontorisse. Selgepiiriline töösõit. 46% päevateest seljataga. Jälle üks edukas diil taskus. Ettevõtja elu on ilus!
Tõmbad kontoris otsad kokku ja oledki kell 18.00 vaba! Hommikul planeerimisele kulutatud aeg tasus end ära. Viie kilomeetri pikkune kodutee läheb libedalt, sest auto on ju firma raha eest ostetud ning hea. Töösõit! 56% sõitudest tehtud.
Kell on juba 19.00 õhtul. Sõidad autoga poodi. Puhas eralõbu! Siis aga helistab pahane klient, kes ei pääse oma veebikontole ligi. Ühe käega porgandeid kilekotisuust sisse libistades, teise käega telefoni kõrva ääres hoides üritad jõuda probleemi tuumani. Äkki kliendil ei ole internetiühendust? Saialeti äärde jõudes oled aru saanud, et hoopis sinu server on maas! Kassasabas seistes lubad kliendile asja kiirelt lahendada. Kiirelt poest väljudes istud veel 20 minutit soojas autos ja suhtled oma serveriteenuse pakkujaga. Hea, et autoga tulid, väljas sajab vihma. Leht on taas üleval, teavitad sellest ka klienti. Sõidad koju tagasi. Avastad, et pooled asjad poenimekirjast jäid ostmata, sest kogu tähelepanu oli mujal. Eralõbu? Igal juhul veel kaks kilomeetrit ja ühtlasi 60% päevateest läbitud.
Õnneks oli meeles õlled korvi visata: päeval helistas sõber, kes elab veidikene linnast väljas, ja kutsus külla. Tahaks pigem küll jalad kodus seinale visata, sest nädala algus oli tormiline ning ka äsjane serveriprobleem tuksleb veel peas ja rinnus. Aga sõber tahab sind tutvustada ühele oma tuttavale, kelle firmale sa saaksid abiks olla. Nii võtadki energiavarud kokku ja sõidad grillipeole. Sõber on hea, seega oleks tegu justkui kahekümne kilomeetri pikkuse erasõiduga. Samas möödub pool õhtust potentsiaalsele kliendile oma äri telgitaguseid tutvustades. Ühtegi võimalust oma ettevõtte reklaamimiseks ei saa kasutamata jätta, Eesti turg on niigi väike. 100% päevateest seljataga.
Kell kaks öösel vajud unne, et ärgata telefoni helina peale laupäeva hommikul kell kaheksa… Algab uus päev. 100% päevastest seiklustest veel ees, ikka firmaautoga.
Muutunud tööpiirid
Eelnev kirjeldab küll väikeettevõtja tööpäeva, kuid võib sama tabavalt sobida ka mõne PR-juhi, turundusjuhi, müügimehe või muu pühendunud töötaja päeva kirjeldamiseks. Üha enam inimesi töötab kodukontoris, paindliku graafiku alusel. Üheksast viieni tööpäevad ei ole enam standard. Loeb töö tulemus, mitte kontoris istutud tunnid. Miks üritame siiski ettevõtluseks kasutatavaid autosid maksustada tagumikutundide ja erisoodustusmaksu põhjal? Suruda peale erimärgistust, identifitseerimaks ning panemaks häbiposti neid, kes õhtul kell kaheksa poe ees autos istudes telefoni teel tööjuttu ajavad?
Milline oleks väiketaluniku kasutajakogemuse kirjeldus, kes kell kaheksa õhtul oma autoga poe ees seisab, lambatall auto tagaistmel? Aga elektriku, kes pärast pikka tööpäeva Elioni logodega tööautoga Selverist läbi hüppab ning koju sõidab, et hommikul kell seitse taas sellesama autoga otse tööle tõtata? Väikese ehitusettevõtte omaniku lugu? Neid kasutajakogemuse lugusid on meedias ohtralt kajastatud. Lugege neid.
Tänapäeva ühiskonna tööharjumused on võrreldes industriaalajastuga palju muutunud ja muutuvad veelgi. Tihti ei ole firmaauto era- ja töösõitude vahele võimalik piiri tõmmata. Nii, nagu ei ole võimalik piiri tõmmata ka ettevõtja puhke- ja tööaja vahele. Joon on hägune isegi iga konkreetse tegevuse lõikes.
Muuseas, ostsin kuu aega tagasi endale kontorisse kalkulaatori. Aga pean tunnistama, et kasutan seda umbes 30% ajast isiklike arvutuste tegemiseks. Mulle on võimaldatud töövahend, mida kasutan ka isiklikuks hüvanguks. Kui palju peaksin järgmise kuu 10. ja 20. kuupäevaks riigile makse maksma?
Kes on oma kalkulaatori, sülearvuti või auto välja teeninud ning seda lisaks tööasjade ajamisele ka isiklikuks tarbeks kasutab, ei peaks erisoodustusmaksu tasuma. Mitte ühegi kasutusprotsendi ega kilovatiskeemi alusel. Tänapäeval enam mitte. Töökeskkond on muutunud. Saan aru, et 21 miljoni euro suuruse eelarveaugu tekkimine oleks riigile raske. Äkki on võimalik teiste asjade pealt kokku hoida? Puht juhuslikult, riigi autopargi ülalpidamise aastased kulud jäävad samasse suurusjärku (23 miljonit 2014. aasta andmetel).
Auto tootmis- ja müügitsüklis kogub riik juba hulga mitmesuguseid makse. Kõikide ausate ettevõtjate karistamine selleks, et maksustada seadusi kurjasti ära kasutavaid isikuid, ei ole otstarbekas. Eriti kui needsamad seadused tänapäevase ühiskonna eluviisile juba jalgu jäävad. Kindlasti leiab ka paremaid mooduseid. Kas või autode maksustamise sidumine ettevõtte käibega. See aitaks ära hoida vaid auto soetamise eesmärgil loodud firmade skeeme. Tõsiseltvõetavatel ning Eesti arengusse muude maksude tasumisega panustavatel ettevõtetel võiks olla autokvoot, mis maksustamise alla ei kuulu. Äkki välismeedias meile tihti kaela riputatava rohelise riigi maine hoidmiseks peaks eesmärgistatud maksumuudatus suunama ettevõtteid hoopis rohelisel energial põhinevate autode soetamise suunas? Võimalikke lahendusi on mitu, ei ole vaja tormata. Õpime kasutajakogemuste analüüsi kaudu, huvigruppe kuulates – ja otsustame siis. Ühiskond ja töökeskkond arenevad edasi, peaksime ka maksustamise põhimõtetega paigaltammumise asemel järele liikuma.
Artikkel on ilmunud EML ajakirjas Maksumaksja (veebruar 2017)
