Paljud ettevõtjad pakuvad oma klientidega sõlmitud lepingutega seotud küsimustes ühenduse võtmiseks klienditeeninduse numbrit. Juhime tähelepanu, et Euroopa Liidu direktiivi nr 2011/83/EL artikkel 21 ning võlaõigusseaduse § 281 lg 3 sätestavad tarbijaga sõlmitava lepingu puhul tasu nõudmisele piirangud. Nimelt, kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seonduvalt endaga ühendust võtta, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu, st numbrile helistamine ei tohi maksta rohkem kui riigisisesele mobiiltelefoni või lauatelefoni numbrile helistamine.
Selline reegel kohaldub kõigile lepingutele, mille teiseks pooleks on tarbija. Sealjuures tuleb olukorda hinnata tarbija seisukohast lähtuvalt. See tähendab, et isegi kui kõrgendatud tasu lühinumbrile helistamise eest võtab sideettevõtja ning ettevõtja ise lühinumbrile helistamisest tulu ei teeni, ei ole see kooskõlas direktiivis ja võlaõigusseaduses sätestatuga.
Tarbijakaitseamet on seisukohal, et põhitariifist kõrgema tasuga numbrite kasutamine võiks kõne alla tulla juhul, kui tarbija kõne sellele numbrile ei ole seotud tarbijaga sõlmitud lepinguga, nt päringute korral lahtiolekuaegade või pakutavate kaupade/teenuste kohta. Sellisel juhul tuleb aga tagada, et tarbijad oleksid teadlikud, et nad helistavad tavatariifist kõrgema hinnaga numbrile, st hind ja sellega seonduv teave peab olema selgelt esile toodud kõikjal, kus antud numbrit avalikustatakse (reklaamid, veebileht jms).
