Ettevõtja küsib: Mis vahe on kirjalikul ja kirjalikku taasesitamist võimaldaval vormil?

VASTUS:

Esmalt tuleb märkida, et Eesti õigussüsteemis kehtib tehingu vormivabaduse põhimõte. See tähendab, et kui seadus ei sätesta tehingu jaoks kindlat vormi, on tehing kehtiv vormist sõltumata. Seega võib enamasti lepingu sõlmida ka suuliselt.

Teatud tehingute liigid nõuavad aga kas kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi. Kirjaliku vorminõude puhul peavad tehingu teinud isikud dokumendi omakäeliselt allkirjastama. Tuleb arvestada, et skaneeritud või trükitud allkirja loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks ainult juhul, kui see on tehingu osapoolte vahel tavaline praktika ning teine pool ei nõua omakäelist allkirja. Allkiri peab asetsema dokumendi lõpus.

Kirjaliku vormiga loetakse võrdseks ka elektrooniline vorm, kuid ainult siis, kui see sisaldab osapoolte nimesid ning on digitaalselt allkirjastatud.

Kirjalikku taasesitamist võimaldava vorminõude puhul ei pea dokument olema omakäeliselt allkirjastatud, kuid peab sisaldama tehingu osapoole nime. Selliseks vormiks loetakse näiteks e-kirja, faksi või ka mobiilisõnumit. Oluline on, et sellist infot saaks hiljem loetavalt esitada.

Oluline on arvestada, et juhul, kui seadusega nõutakse kindlat vormi, on selle järgimata jätmise korral tehing tühine. Samuti on tehing tühine, kui ei järgita poolte vahel kokku lepitud vormi. Kui seadus kohustab lepingu vormiks kirjaliku, on muudatuste tegemine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis samuti tühine.