Ettevõtte omandamisel on tavapärane praktika lisada müügilepingusse konkurentsi piirav säte, mille kohaselt müüja ei konkureeri tehingujärgselt teatud ajaperioodi jooksul kokkulepitud tegevusalal või piirkonnas nii müüdava ettevõtte kui ka omandajaga. Kindlasti ei ole müüja-omandaja vahelised konkurentsikeelu kokkulepped automaatselt keelatud, praktikas balansseerivad need tihtipeale aga seadusega lubatu ja keelatu piiril.
Tihtilugu tundub ettevõtjale endale selline piirang mõistlik, tagamaks tehtud investeeringute väärtust, ning reaalses elus võib isegi puududa vajadus piirangut kokkulepitud kujul rakendada. Kas seega saab rääkida konkurentsikeelu vajalikkusest?
Hiljutised arengud Euroopa Komisjoni praktikas näitavadki, et sellised nn tavapraktikas levinud kokkulepped, mis on koostatud oma tagala ja tehtud investeeringute kaitseks, ei pruugi konkurentsiõiguslikult olla lubatud. Nimelt jaanuaris 2013 tegi Euroopa Komisjon olulise otsuse kahe rahvusvahelise telefonioperaatori Telefónica ja Portugal Telecom’i vahelise müügitehingu osas. Nimetatud tehingu puhul sai Telefónica ainuosaluse Brasiilia ühingu Vivo üle, mille osas oli pooltel enne tehingut ühine kontroll. Osaluse müügilepingus lepiti muuhulgas kokku, et Telefónica ja Portugal Telecom ei konkureeri omavahel Hispaania ning Portugali turgudel septembrist 2010 kuni 2011.a lõpuni. Euroopa Komisjon hakkas omal initsiatiivil seda tehingut uurima, mille peale pooled lõpetasid mittekonkureerimise piirangu umbes neli kuud pärast selle rakendamise algust. Milles oli küsimus?
Nimelt olid pooled müügilepingu raames teadlikult kokku leppinud teineteise koduturgudelt eemale hoidmises tehingule järgneva 1.5 aasta jooksul. Selline konkureerimise piiramine ei olnud põhjendatud, kuna tähendas mõlema liikmesriigi telekommunikatsiooniturgude arengu olulist pidurdumist. Kummalegi osapoolele ei olnud sellist piirangut vaja, kuivõrd omandatud ühing oli Brasiilia päritolu ning miski ei viidanud sellele, et kui emb-kumb hakkaks teise koduturul tegutsema, siis oleks omandaja poolt tehtud investeering tagamata. Veelgi enam, omandajale pandud konkureerimispiiranguid ei ole Euroopa Komisjon ega ka Eesti Konkurentsiamet üldjuhul pidanud põhjendatuks.
Seega on oluline konkureerimispiirangute sätestamisel, et selline keeld oleks otseselt tehinguga seotud, põhjendatud ja vajalik tehingu enda elluviimiseks, samuti peab piirang kaitsma omandaja, mitte müüja huvisid. Siinkohal tuleks lisaks silmas pidada, et kuigi konkureerimispiirangud on lubatud üldjuhul kuni kolmeks aastaks, siis tegelikkuses võib mõnel juhul see olla ka lühem (kuni aasta) ja teisel juhul pikem (viis aastat). Ka viidatud telekommunikatsiooniäri kaasuses leppisid pooled piirangus kokku vaid pooleteiseks aastaks ja tegelikkuses rakendasid seda vaid neli kuud.
Euroopa Komisjoni trahv piirangu kehtestamise eest oli aga piirangu ajalist kestvust arvestades märkimisväärne: Telefónica’le 70 miljonit eurot ja Portugal Telecom’ile 13 miljonit, viidates selliste kokkulepete konkurentsiõigust oluliselt rikkuvale olemusele. Selline trahvide suurus, eelkõige vaadeldes rikkumise enda olemust ja kestvust, on Euroopa Komisjoni praktikas märkimisväärne, mis omakorda näitab, et müügilepingutes sätestatud konkureerimispiirangud võivad olla olulised konkurentsiõiguse rikkumised.
