Kaameraid võib kohata pea igal tänavanurgal, hoone sissepääsude juures ja ka siseruumides, ning oleme nende olemasoluga suuresti harjunud. Ometi on kaamerate kasutamine õiguslikult rohkem ja täpsemalt reguleeritud, kui ehk esmapilgul aimata võiks.
Õigusliku regulatsiooni osas tuleb pöörduda nüüdseks juba enam kui aasta kohaldunud Euroopa Liidu andmekaitse üldmääruse poole, mis on inglise keeles tuntud kui GDPR. Eesti keeles kasutatakse lühendit IKÜM. Arvestades, et detailideni määrus kaamerate kasutamist ei reguleeri, siis tuleb teada, milline on IKÜMi reeglite tõlgendamise praktika.
Mõtle läbi kaamerate nurk ja hulk
Ettevõtjal tuleb läbi mõelda, kui palju ning millise nurga alla kaamerad paigaldada. Kaamerad, mida reaalselt ei kasutata, kuid mis jätkavad salvestamist, tuleks eemaldada. Filmida ei tohi ka osaliselt ala, mille salvestamiseks ei ole konkreetset vajadust. Näiteks on Austrias saanud 5280 eurot trahvi ettevõte, mis ei suutnud põhjendada, miks oli ettevõttel vajadus filmida ka peaukse ees olevat kõnniteed. Austrias tehtud trahv on Eesti kontekstis relevantne, kuivõrd regulatsioon (s.o GDPR), mille alusel trahv määrati, kehtib ka Eestis.
Ära kasuta valvekaameratega salvestamise õigusliku alusena nõusolekut
Nõusoleku küsimine ei ole kuldvõtmekeseks, mis lubab ettevõtjal vabalt kaameraid kasutada, s.t ettevõttel ei maksa loota, et kui on kaamerate kasutamiseks võtnud töötajatelt nõusoleku, siis rohkem selle teema peale mõtlema ei pea. Nimelt esiteks on nõusolekut alati võimalik tagasi võtta ning reeglina ei ole kaamerad paigaldatud ettevõttesse nii, et neid on võimalik konkreetse töötaja suhtes välja lülitada. Teiseks ei loeta töösuhtes võetud nõusolekut reeglina ka vabatahtlikuks ja seda eriti olukorras, kus tööandja kaamerate kasutamiseks võetud nõusolekut töötajatel tagasi võtta ei võimalda.
Kaamerate kasutamise õiguslikuks aluseks on õigustatud huvi. See eeldab, et ettevõtja on enne kaamerate paigaldamist kaalunud kaamerate vajadust ning pannud oma argumendid kaamerate kasutamise osas ka kirja.
Teavita kaamera olemasolust
Näeme enda ümber küll kaameratest teavitavaid kleepse, kuid viimasest enam üksi ei piisa. Uute juhiste järgi tuleb ettevõttel lisaks kleepsule teavitusse juurde märkida, kes filmimist läbi viib, kuidas selle ettevõttega ühendust saab ja millised on nende inimeste õigused, kes jäävad kaamera vaatevälja. Seega hakkame aina rohkem enda ümber nägema ka põhjalikke teavitusi sellest, kes konkreetselt videosalvestamist läbi viib. Salajane salvestamine on üldreeglina keelatud.
Ära paiguta kaamerat töötajate puhkealale
Teatud alal ja ruumides eeldab töötaja ja üldse igaüks meist, et seal kunagi kaamera neid ei filmi. Kõige äärmuslikumaks näiteks on tualettruumid, kus filmimine on lubamatu. Lisaks ei tohiks ettevõte paigutata kaamerat ka töötajate puhkealale. Töötajal peab olema võimalus olla privaatselt ning ilma tundeta, et teda võib keegi “suur vend” kaamerasilma vahendusel vaadata.
Kokkuvõttes soovitatakse igal ettevõtjal läbi mõelda kogu oma kaamerate kasutamise kord ning teha korrektuure, kas kaamera nurga muutmisega, teatud kaamerate eemaldamisega või ka õigusliku dokumentatsiooni täiendamisega.
