Osanikud ja aktsionärid võivad oma osasid ja aktsiaid teistele osanikele ja aktsionäridele vabalt võõrandada. Mis saab aga siis, kui osa kantakse üle kolmandale isikule?

Seadusandja tahteks on olnud kaitsta väiksemate seltside omanikke osaluste sattumise eest kolmandate isikute kätte. Võttes arvesse, et enamusel Eestis tegutsevatel äriühingutel on paar-kolm omanikku, on selline soov arusaadav – väiksemate äriühingute puhul sõltub äriühingu käekäik suuresti selle omanikest ning nende soovidest ja plaanidest. Kolmanda isiku astumine osanikeringi võib osanike vahelise sünergia lõhkuda ja sellega kaasneda äriühingu allkäik.

Olemasolevat omanikeringi on võimalik säilitada läbi ostueesõiguse. Kuidas see käib?

• Osa võõrandamisel kolmandale isikule esitab osanik äriühingu juhatusele müügilepingu;
• juhatus teavitab viivitamatult teisi osanikke osa võõrandamisest;
• teistel osanikel on kuu aja jooksul müügitingimustest teadasaamisest õigus teostada ostueesõigust ehk astuda samadel tingimustel esialgse ostjaga ise müügilepingusse ja saada võõrandatud osa omanikuks.

Seega peaks teoorias toimima ostueesõigus kiirelt ja efektiivselt.

Kuigi ostueesõigus peaks rakenduma kõikide tasuliste tehingute puhul ja tagama olemasolevate osanike kaitse kolmandate isikute eest, siis on tegelikkuses mitmeid võimalusi ostueesõigusest kõrvale kaldumiseks.

Näiteks on võimalik, et osa müüakse mõne muu tehingu nagu kinge või laen varjus ja osa ülekandmist puudutavaid dokumente ei esitatagi. Sellisel juhul peavad ostueesõigust teostada soovivad osanikud esmalt kulutama palju raha ja aega, et nõuda kohtu kaudu välja osaluse ülekandmise aluseks olevaid dokumente ning seejärel veel aastaid, et kohus tunnustaks ostueesõigust.

Riigikohus on leidnud, et ostueesõigus ei rakendu ka olukorras, kus osa eest tasutakse mitterahalise sissemaksega, milleks on äriühingu osalus. Ilmselt on selliseid olukordi ja näiteid, kus ostueesõigusest saab kõrvale kalduda, veelgi.

Seega, kuigi seadusandja mõtteks on olnud tagada ostueesõiguse näol kiire ja toimiv mehhanism olemasoleva omanikeringi säilitamiseks, siis praktikas paraku seadus omanikele sellist tõhusat kaitset alati pakkuda ei suuda.

Ostueesõiguse kuritarvitamise tõkestamiseks tuleks täiendada ostueesõiguse regulatsiooni. Nii võiks näiteks olla keelatud osaluse ülekandmine ostjale enne, kui omanikele on esitatud osaluse ülekandmise aluseks olevad dokumendid. Selliselt saaksid omanikud alati kontrollida ja hinnata, kas tekib ostueesõiguse olukord või mitte.

Samuti peaks ostueesõigus rakenduma iga tehingu puhul, kus üks pool teeb osaluse omandamiseks mingi soorituse, mida on võimalik rahas hinnata – olgu see siis mitterahaline sissemakse või osaluse ülekandmine laenu alusel. See võimaldab tõkestada olukordi, kus osalust üritatakse üle kanda mõne muu tehingu varjus.

Kokkuvõttes on ostueesõigus omanike kaitseks vajalik mehhanism, kuid praegusel kujul on kahjuks üsna kergesti võimalik selle teostamist takistada. Selleks, et ostueesõigus ka tegelikkuses toimiks ja oma eesmärki täidaks, tuleks seadusandjal täiendada ostueesõiguse regulatsiooni ja kohtutel vaadelda ostueesõiguse sätete tõlgendamisel ostueesõigust tervikuna ja laiemalt. Lisaks tuleks võimalikke ostueesõiguse kuritarvitamisega kaasnevaid riske maandada osanike ja aktsionäride omavahelistes lepingutes.