Riigikohus tunnustas juhatuse liikme õigust tagasi astuda, lõpetades sellega tema sunnismaisuse.
Julgen nii väita hiljutise riigikohtu lahendi – Katrin Kanguri vastulause Tartu maakohtu registriosakonna kandeotsusele – valguses. See lahend on kahtlemata teedrajav juhatuse liikmete kohustuste ja vastutuse lõppemise küsimuses.
Katrin Kangur, Eestistar OÜ juhatuse liige, esitas Tartu maakohtu registriosakonnale avalduse, milles palus registripidajal kindlaks teha, et äriregistri kanne tema kui Eestistar OÜ juhatuse liikme kohta on vale, ning kustutada tema andmed osaühingu juhatuse liikmena registrist ametiaja möödumise tõttu.
Kõnealuses lahendis ütles riigikohus esmakordselt välja, et juhatuse liikmel on õigus suhe juriidilise isikuga mõjuval põhjusel erakorraliselt üles öelda, see tähendab, et riigikohus tunnistas juhatuse liikme õigust juhatusest tagasi astuda.
Senini valitsenud tõlgenduse kohaselt ei saanud juhatuse liige õigussuhtest juriidilise isikuga omal algatusel väljuda.
Kuigi sellist seisukohta olid julgemad seadusetõlgendajad ka eelnevalt kritiseerinud, siis antud küsimuses puudus kuni riigikohtu lahendini piisav selgus.
Riigikohtu seisukoht, et juhatuse liikme suhe juriidilise isikuga on oma olemuselt sarnane käsunduslepinguga ning sellise suhte saab ühepoolselt lõpetada ka juhatuse liige, on igati põhjendatud.
Varasem tõlgendus antud küsimuses oli ilmselgelt liiga jäik ning vajas korrigeerimist.
Seda eelkõige juhatuse liikme staatusega kaasnevaid kohustusi ja vastutust silmas pidades, mille lõpetamine sõltus eelnevalt vaid juhatuse liikme valinud organi tahtest.
Toon ühe näite. Kujutagem ette olukorda, kus juhatuse liige ei saa pikema aja jooksul enda kohustusi täita teda valinud organi pahatahtliku ja takistava tegevuse tõttu, samas juhatuse liiget keeldutakse tagasi kutsumast. Sisuliselt on tegemist õigusliku kiusamisega.
Kui senini polnud juhatuse liikmel võimalust ennast sellises olukorras efektiivselt õiguslikult kaitsta, siis edaspidi peaks juhatuse liige saama kirjeldatud asjaoludel juhatusest tagasi astuda.
Lisaks eelnevale on kõnealune riigikohtu lahend tähtis ka selle pärast, et riigikohus märkis nimetatud lahendis ühemõtteliselt, et juhatuse liikme kohustused lõppevad seaduses või ettevõtte põhikirjas sätestatud tähtaja möödumisel.
Üldjuhul kestavad juhatuse liikme kohustused kolm aastat. Kohustuste lõppemine tähtaja möödumise tõttu ei ole seotud juhatuse liikme valinud organi aktiivse tegevusega ning ei sõltu sellest. Kui möödub tähtaeg, lõpevad ka juhatuse liikme kohustused.
Õigusselguse huvides on väga hea, et riigikohus kinnistas selle elementaarse põhimõtte sõnaselgelt oma lahendis.
Jääb üle vaid loota, et riigiasutused, eelkõige riigi nimel karistusõigust rakendavad institutsioonid, juhinduvad edaspidi oma tegemistes ülaltoodud riigikohtu seisukohtadest ning kohendavad senist kohati väga vaieldavat praktikat käsitletud küsimustes.
