Riigikohus selgitas hiljutises lahendis 2-19-18842 üle tasaarvestamise põhimõtted pankrotimenetluses.
Tasaarvestamise põhimõtteid tasub teada, sest see võib anda võlausaldajale olulise eelise pankrotimenetluses. Kuigi lahend puudutas maksunõude tasaarvestamist, siis samad tasaarvestuse põhimõtted kohalduvad ka teistele võlausaldajatele.
Tasaarvestuse õigusest tulenev eelis
Tasaarvestamise õigusest tulenev eelis pankrotimenetluses seisneb selles, et vastastikkuste rahaliste nõuete puhul on võlausaldajal võimalik enda nõue tasaarvestada võlgniku omaga. Teisisõnu kui võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue 10 000 eurot ja võlausaldajal on võlgniku vastu nõue 10 000 eurot, siis on võimalik need nõuded pankrotimenetluses tasaarvestada ja selle tulemusel kumbki pool ei võlgne teineteisele midagi.
Juhul kui tasaarvestuse õigust pankrotimenetluses poleks, peaks võlausaldaja 10 000 eurot pankrotihaldurile maksma ja võlausaldaja ise saaks pankrotimenetlusest enda 10 000 euro suurusest nõudest tagasi vaid murdosa. Kuna pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded proportsionaalselt, siis enamasti võimaldab see nõuet pankrotimenetluses rahuldada kõigest mõne protsendi ulatuses.
Tasaarvestuse õiguse püsima jäämise mõte pankrotimenetluses on, et pankrotimenetluse eelselt tekkinud tasaarvestuse olukord jääb kehtima ka pärast pankroti väljakuulutamist. Samas kui võlausaldaja selle õiguse olemasolust ise midagi ei tea, siis ega pankrotimenetluses talle seda keegi ütlema ka ei tule ja võlausaldaja võib jääda kehvemasse olukorda.
Tasaarvestuse õiguse kasutamise põhimõtted
Riigikohtu lahendis 2-19-18842 oli tegemist olukorraga, kus maksu- ja tolliametil oli võlgniku vastu maksunõue ja võlgnikul oli maksu- ja tolliameti kui võlausaldaja vastu ettemaksukontol olevate rahalise vahendite ehk käibemaksu tagastusnõuet. Pankrotihaldur soovis võlgniku ettemaksukontol olevaid rahalisi vahendeid pankrotivarasse saada põhjendusel, et pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku rahaliste vahendite (sh käibemaksu tagastusnõue) käsutusõigus pankrotihaldurile üle ja seega ka ettemaksu kontol olevad rahalised vahendid tuleb pankrotihaldurile välja anda.
Riigikohus ei nõustunud pankrotihalduriga ja leidis, et maksu- ja tolliametil kui võlausaldajal oli võlgniku vastu tasaarvestuse õigus ning sellest tulenevalt võis maksu- ja tolliamet kui võlausaldaja ettemaksu kontol olevad rahalised vahendid tasaarvestuse õigusega hõlmatud ulatuses endale jätta. Riigikohus selgitas tasaarvestuse eelduseid, milleks on:
- tasaarvestusolukorra olemasolu võlgniku pankroti väljakuulutamise hetkel,
- tasaarvestusnõude kaitstus,
- tasaarvestuse avalduse tegemine võlgnikule.
See tähendab, et vastastikkused rahalised nõuded peavad olema sissenõutavaks muutunud pankroti väljakuulutamise hetkeks (tasaarvestuse olukord) ja võlausaldaja nõue võlgniku vastu peab pankrotimenetluses saama kaitstud.
Kõnealuses lahendis oli tegemist pankrotihalduri ja maksu- ja tolliameti vahelise kohtuvaidlusega, kus muuhulgas analüüsiti ka tasaarvestuse avalduse esitamata jätmise küsimust ja selgitati, et tasaarvestuse avalduse saab lugeda esitatuks tasaarvestusega seotud kohtuvaidluse käigus. Tegemist on olulise lahendiga tasaarvestuse õiguse põhimõtete selgitamisel ja lahend annab juhise võlausaldajale tasaarvestuse õiguse kasutamiseks pankrotimenetluses.
