Riigikohtu tsiviilkolleegiumi täiskoosseis selgitas värskes otsuses tsiviilasjas 2-16-16481, et töövõtjal lasub ulatuslik kohustus välja selgitada töö tellija tegelikud vajadused ning teha kõik endast olenev, et töö nendele vajadustele ka vastaks. Juhul kui töö on iseenesest kvaliteetne, kuid samas ei sobi tellija vajaduste jaoks, näiteks ei talu üle keskmise suurt koormust tulenevalt tellija tegevuse spetsiifikast, on töövõtja lepingut rikkunud, sest tehtud töö lepingutingimustele ei vasta.

Kõnealuses vaidluses olid pooled sõlminud suulise töövõtulepingu väliplatsile freesasfaltkatendi paigaldamiseks, mis hõlmas ka katendi aluskihi ehitamist. Töövõtja teostas tööd kuid mõne kuu möödudes tekkisid platsile roopad, plats hakkas lagunema ja pudenes laiali. Platsi eripära seisnes selles, et töö tellija on jäätmekäitleja ning platsil töötavad intensiivselt erinevad laadurid ja multiliftsõidukid.

Pooled vaidlesid selle üle, kas platsi asfalteerimistööd vastasid eesmärgile, milleks tööde tellija seda vajas. Nimel tuleneb võlaõigusseadusest, et töö ei vasta lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milles seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse.

Pooltevaheline vaidlus taandus suuresti sellele, kas ja kui palju pidi tellija töövõtjale avaldama platsi kasutamise eritingimustest ning kas ja kui palju pidi töövõtja ise aru saama, et tegemist ei ole päris tavalise platsiga.

Riigikohus selgitas, et ühest küljest kui tellija soovis kasutada platsi mingil kindlal viisil, mis ei vasta sellise platsi tavapärasele kasutusotstarbele, pidi ta sellest töövõtjale enne lepingu sõlmimist teatama ja kui ta seda ei teinud, ei ole tal eeldatavasti õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele põhjusel, et töö ei sobi sellel otstarbel kasutamiseks. Kohtud ei tuvastanud, et tellija oleks enne lepingu sõlmimist täpsustanud, milliste sõidukitega ja missuguses mahus ta soovib platsi kasutada. Samas asus Riigikohus seisukohale, et ülaltoodu ei vabasta töövõtjat vastutusest.

Nimelt jõudis Riigikohus järeldusele, et kui töövõtjal pidi asjaoludest tulenevalt, sh objektiga tutvumise põhjal, tekkima kahtlus, et tellija võib vajada platsi kasutusotstarbeks, mis ei ole käsitatav sellise platsi tavapärase kasutusotstarbena, võib töövõtjale kui majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isiku tuleneda seadusest kohustus küsida tellijalt töö soovitava kasutusotstarbe kohta lisateavet. Riigikohus sedastas, et kui töövõtja jätab töö spetsiifilise kasutusotstarbe välja selgitamata olukorras, kus seda võis temalt mõistlikult oodata, saab lugeda, et ta pidi teadma, et tellija vajab tööd selleks otstarbeks.

Töövõtja argumenteeris, et ta ei peaks vastutama lepingutingimustele mittevastavuse eest muuhulgas ka põhjusel, et ta järgis tellija juhist, st tellija valis mitme variandi vahel ning otsustas selle kasuks, millisel viisil töövõtja töö teostas. Riigikohus asus siiski seisukohale, et üksnes sellest, et töövõtja pakub tellijale valikuid, töövõtja vastutusest vabanemiseks ei piisa. Riigikohus selgitas, et tellija valib variandi, mis töö spetsiifiliseks kasutusotstarbeks ei sobi, vabaneb töövõtja vastutusest üksnes siis, kui ta on kas enne või pärast variantide väljapakkumist tellijale selgitanud selle variandi sobimatuse aluseks olevaid asjaolusid või juhtinud tellija tähelepanu sellega kaasnevatele riskidele ning tellija jääb töövõtja selgitustele vaatamata oma valikule kindlaks.

Riigikohtu lahendist saab töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise protsessi kaasa võtta neli soovitust