Euroopa Liidu riikide konkurentsiasutuste praktika näitab, et järjest sagedamini saavad karistatud nn värbamiskeelud, mille puhul on ettevõtjad leppinud kokku, et ei meelita üle üksteise töötajaid, või kus on mitu ettevõtjat ühiselt otsustavad töötajate töö- või palgatingimuste üle.

Kaugtöövõimaluste arenedes ja töötajate vaba liikumisega muutub konkurents parimate töötajate üle järjest olulisemaks ettevõtjate mõõdupuuks – ülemaailmselt toimub võitlus parimate töötajate nimel. Sama mündi teise poolena on oluline tagada töötajate õigus valida endale töökohta läbipaistvatel alustel ja läbirääkida endale õiglane palk. Selliselt pole ka üllatav, et Euroopa Liidu liikmesriikide konkurentsiasutuste hiljutine praktika näitab, et järjest sagedamini saavad karistatud nn värbamiskeelud, kus ettevõtjad on leppinud kokku, et ei meelita üle üksteise töötajaid, või kus mitu ettevõtjat ühiselt otsustavad töötajate töö- või palgatingimuste üle. Kuivõrd võib eeldada sellise tendentsi ülekandumist Eestisse ja kas mingis osas võivad ettevõtjad siiski töötajate osas kokkuleppeid sõlmida?

Ilmselt pole enam ühelegi ettevõtjale uudis, et konkurendid ei või omavahel vahetada infot ega leppida kokku turustrateegias. Teatakse, et konkurentide vahelistes vestlustes on tabuteemaks muuhulgas hinnad, mahud, kulud ja tootmissisendid. Uue konkurentsirikkumise trendina käsitletakse aga töötajat justkui “tootmissisendina”, mille osas ei tohi ettevõtjad infot vahetada ega ka töötajate jagamises kokku leppida.