Kuidas viiviseid vähendada

Pahatihti pööratakse lepingus sätestatud viivisemäärale vähe tähelepanu ning seetõttu ollakse hiljem hädas lepingu täitmisega ja suurte viiviste tasumisega. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, sii on võimalik nõuda viivise vähendamist mõistliku suuruseni.

Viivise alandamine on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, lähtudes eelkõige kohustuse rikkumise ulatusest ning proportsionaalsuse põhimõttest.

Kohtupraktikas ei ole välja kujunenud kindlat reeglit, milleni kohus viivist menetluse käigus vähendab, see sõltub reeglina alati konkreetsetest asjaoludest. Samas on välja kujunenud põhimõtted, mida viiviste puhul kohtupraktikas üldiselt järgitakse:

1. Üldjuhul ei vähendata viivist alla seaduses sätestatud määra (st Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7 % aastas).
    
2. Kui viivisenõue ületab põhivõlga, siis tuleb seda kohtus põhjendada võlausaldajal (st võlausaldaja peab tõendama, et kahju vastavas ulatuses tekkis). Üldjuhul loetakse põhjendamatuks viivis, mis ületab põhivõla ja intressi suuruse.
    
3. Reeglina ei loeta põhjendamatuks viivist, mis on kuni pool põhivõlast.

Oluline on meeles pidada, et kohus ei või vähendada viivist omal algatusel, vaid üksnes poole taotlusel.

Viivise vähendamine hiljutise kohtupraktika näitel

Riigikohus leidis oma hiljutises lahendis*, et võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetava viivise vähendamise nõude võib esitada ka viivise suhtes, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist. Nii ongi menetlusosalisel õigus nõuda kohtult viivise vähendamist ka nn etteulatuvalt selliste viivisemaksete osas, mis ei ole kohtuotsuse tegemise ajal veel sissenõutavad, kuid mille maksmise kohustus poolel hiljem tekib.

Eelnimetatud kohtuasjas vaidluse all olnud krediidilepingus oli lepingujärgne intressi- ning hageja nõutav viivisemäär 24,99 % aastas, kusjuures hagi esitamise hetkel moodustas põhivõlgnevus 59 375,70 krooni, intress 7600,64 krooni ning viivis 13 484,86 krooni, mida hageja menetluse käigus suurendas 19 036,34 kroonini.

Esiteks võrdlesid alama astme kohtud krediidilepingu intressi- ning nõutavat viivisemäära ning leidsid, et kuna kostjad olid kohustatud maksma hagejale krediidisumma pealt suhteliselt kõrget intressi, on intressimääraga samas määras viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav.

Teiseks analüüsisid kohtud kostjate majanduslikku seisu ja nende sissetulekuid ning lugesid viivise vähendamise põhjendatuks asjaoluga, et kostjad ei tööta ning nende ainsad sissetulekud  on sotsiaalabitoetused.

Kolmandaks märkisid kohtud, et vähendatud viivisemäär on suurem, kui seaduses sätestatud viivisemäär. Eelnimetatud põhjustel vähendas kohus nimetatud vaidluses viivise vähendamist nõudnud kostja suhtes viivist 19 036,34 krooni pealt 10 000 kroonini ehk varasema 24,99 %-i pealt ligikaudu 12,5 %-ni aastas.

Eeltoodust saab järeldada, et kohtud lähtusid viivise vähendamise nõude rahuldamisel eelkõige järgmistest asjaoludest:

• intressi suurus ning võrdlus viivisega,
• poole majanduslik seis (sh tööhõive ning sissetulekud),
• nõutava viivisemäära võrdlemine seaduses sätestatud viivisemääraga.

* Uudiskirja koostamisel on kasutatud allikana – Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P.Varul jt. Tallinn, 2006 ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.02.2010 otsust nr 3-2-1-167-09.