Laenu andmisel küsitakse reeglina tagatisi; niisama raha välja ei anta. Väga levinud isikliku tagatise liigiks on käendus (VÕS § 142). Käenduse andmise populaarsuse põhjuseks tundub olevat ka selle sõlmimise (näiline) lihtsus. Kuigi käenduse andmine on piltlikult justkui vaid üks allkiri paberil, siis tuleks käendajal kindlasti olla siin väga ettevaatlik ning mõelda enne allkirja andmist kõik riskid hoolega läbi. Käendaja peab aru saama, millele ta alla kirjutab ning kord juba antud käendusest vabaneda võib hiljem olla väga keeruline, kui mitte võimatu.

Käenduslepingu võib sõlmida väga lihtsalt

Sageli antakse käendus allkirja lisamisega tehingu põhidokumendile. Rohkem dokumente ei pruugigi olla või eraldi käenduslepingut. Oluline on aga, et käendaja saaks ka sellisel juhul aru, millele ta alla kirjutab ja mis sellest tuleneb. Riigikohus on lahendis nr 2-19-6362 (17.03.2021), leidnud:

“Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks määratud tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Seega saaks notariaalsetes kokkulepetes väljendatud võlasummat pidada hageja kui käendaja vastutuse maksimumsummaks üksnes juhul, kui hageja sai dokumenti allkirjastades aru, et ta võtab sellega kohustuse käendada põhivõlgniku kohustust dokumendis märgitud summa ulatuses, ja ta soovis sellega seotud tagajärgi. (p 15.3.).”