Korterit ostma asudes tasub meenutada eesti vanasõna "seitse korda mõõda, üks kord lõika".

Kinnistusraamatu kaudu näeb, millist liiki kinnisasjaga tegemist on, milline on selle omandivorm ja kes on omanik, samuti kinnistusraamatusse kantud koormatisi – näiteks pante (hüpoteeke) või kasutusõigust mõne isiku või kinnisasja igakordse omaniku kasuks jne.

Kuna kinnistusraamat on avalik ja selle õigsust eeldatakse, on kõigil võimalik enne tehingu tegemist tutvuda selle andmetega. Tehingud kinnisasjadega peavad olema notariaalselt tõestatud. Notarilt saavad tehingu osapooled infot kinnistusraamatusse kantud andmete kohta.

Samas on soovitav juba enne notari poole pöördumist vara kohta info saamiseks kinnistusraamatuga tutvuda, kuna näiteks ei pruugi kinnisvarakuulutusest saada täit ülevaadet müüdava objektiga seotud õigustest ja kohustustest.

Soovitav oleks enne tehingu tegemist kindlaks teha, kas tegemist on:

• kinnistu, korteriomandi, hoonestusõiguse või korterihoonestusõigusega;
• ainuomandiga (kinnisasi kuulub ühele omanikule või abikaasadele);
• kaasomandiga (kinnistusraamatusse on kantud mitu omanikku).

Kinnistu müümise korral on tehingu objektiks maa koos kõigi seal asuvate ehitiste, rajatiste, haljastuse ja muuga, mis sellel kinnisasjal asub. Ehitiste kohta saab infot ehitisregistrist.

Hoonestusõiguse korral on tegemist kinnistusraamatusse kantud tähtajalise õigusega, mille alusel on võimalik omada võõral kinnisasjal ehitist. Kinnistusraamatust näeb ka seda, milliseks tähtajaks hoonestusõigus on seatud (maksimaalselt 99 aastat, kuid võib olla ka lühem).

Alati ei pruugi kõik maatükil asuvad hooned kuuluda hoonestusõiguse omajale (olla hoonestusõiguse oluline osa). Seda, milline hoone kuulub kinnisasja koosseisu ja milline hoonestusõiguse koosseisu, saab uurida hoonestusõiguse seadmise lepingust. Lisaks tuleks hoonestusõiguse korral arvestada asjaoluga, et vahel on selle omandamiseks vaja kinnisasja omaniku nõusolekut.

Korteriomandi omanikule kuulub samaaegselt nii korter (või muu otstarbega ruum) ja mingi mõtteline osa ka ülejäänud ehitisest ja selle alusest maatükist. Kas korteriomandi koosseisu kuulub ka näiteks mõni keldris asuv ruum või majas asuv parkimiskoht, selle kohta saab teavet samuti kinnistusraamatust.

Korterihoonestusõiguse korral on hoonestusõigus jagatud korterihoonestusõigusteks. Tegemist on tähtajalise õigusega.

Kui kinnisasi ei ole jagatud korteriomanditeks, vaid kuulub omanikele kaasomandina, tuleks arvestada, et sellisel juhul ei saa müüa konkreetset korterit – müüakse vaid mõttelist osa (näiteks ¼) kogu kinnistust.

Kaasomanikud võivad küll olla sõlminud kokkuleppe, kelle kasutusse ruumid jäävad, kuid see ei muuda kasutuses olevate ruumide omandit korteriomandiks. Kui kasutuskorra kohta on tehtud märkus kinnistusraamatusse, siis on selline kokkulepe kehtiv ka kõigi järgnevate omanike suhtes – konkreetsete ruumide kasutamise kokkuleppeid peavad järgmina ka kõik tulevased omanikud ja muudatusi saab teha vaid kõigi ühisel kokkuleppel.

Notaribüroost, kuhu tehingu tõestamiseks pöördutakse, saab asjakohast teavet andmete ja dokumentide kohta, mida tehingu ettevalmistamiseks notarile eelnevalt esitada tuleb.

Kinnisasja ostja võiks meeles pidada, et

• kinnisasja omanikuks saab ostja kinnistusraamatusse kande tegemisest, mitte lepingu sõlmimisel;
   
• ostjale on ohtlik ostuhinna tasumine müüjale enne, kui ostja on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse kantud ning müüjale on riskantne asjaõiguslepingu sõlmimine enne ostuhinna täielikku tasumist. Ostja ja müüja riskide maandamiseks on võimalik kanda ostuhind enne tehingut notari deposiitkontole. Sellisel juhul saab notar pooltele kinnitada, et raha on olemas ning juhul, kui tehing ei toimu, saab raha ostjale tagastada. Kui leping on sõlmitud, kannab notar hoiustatud raha müügilepingus kokkulepitud tähtaja jooksul müüja näidatud kontole. Kui ostuhind tasutakse pangalaenu arvel, siis tavapäraselt ostuhinda ei hoiustata, vaid selle kannab pank pärast tehingut läbi ostja konto vastavalt lepingus kokkulepitule müüja kontole;
   
• kõik müügiga seotud olulised kokkulepped tuleb kajastada müügilepingus. Näiteks kui ostmise hetkel ei ole korter või maja valmis ehitatud, siis tuleks lepingusse kirja panna, millises seisus tuleb asi üle anda, milliseid töid peab veel müüja tegema ja milliseid materjale tuleb valmis ehitamiseks kasutada. See välistab nende osas hilisemad vaidlused. Samuti tuleks lepingus kajastada muud olulised kokkulepped. Näiteks, kui müüja peab korterisse jätma teatud esemed (mööbel, tehnika jms), siis tuleks need lepingus loetleda;
   
• ostmise eel oleks mõistlik korter/maja eelnevalt üle vaadata, kuigi seadusest sellist kohustust eraisikust ostjale ei tulene. Eelnev ülevaatus võimaldab avastada nähtavaid puudusi. Kui puudused on avastatud, siis tuleb kokku leppida, kas asi müüakse koos puudustega või peab müüja need kõrvaldama. Kui seda kokku ei lepita ja ostja võtab vastu puudustega asja, siis eeldatakse, et ta nõustus nendega ning ta ei saa enam esitada nende osas müüjale pretensioone. Seega, kui asjal on puudus, kuid müüja peaks selle eelnevalt kõrvaldama, siis tuleks see lepingusse kirja panna, et ostja saaks müüja vastu nõude esitada;
   
• kui müüakse korter (korteriomand, korterihoonestusõigus) majas, kus on asutatud korteriühistu, siis oleks mõistlik nõuda müüjalt tõendi esitamist, et näha kas müüjal on võlgnevusi. Korteriühistuseaduse järgi on korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi omandaja kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja poolt tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Seega juhul, kui eelmisel omanikul oli võlgnevus ühistu ees, siis võib ühistu selle ostjalt kui uuelt omanikult sisse nõuda;
   
• oluline on uurida, kes ja mis alusel korterit/maja kasutab. Kui eelnevalt on sõlmitud üürileping, jääb see ka ostja suhtes kehtima, kui müüja üürilepingut müügilepingu sõlmimise päevaks ei lõpeta;
   
• tuleks selgitada kas uue korteri või elamu kohta on koostatud ja väljastatud kõik vajalikud load ja nõusolekud (näiteks kasutusluba) ning kui need puuduvad, siis leppida kokku, kes nende hankimise korraldab ja selle eest tasub;

Et korteri müügilepingu sõlmimine läheks notari juures takistusteta, peaks notarit eelnevalt teavitama kõigist müüja ja ostja vahelistest kokkulepetest korteri ostu-müügi suhtes. Notar saab sellisel juhul lepingupooltele selgitada, millised õiguslikud tagajärjed ja riskid kokkulepetega kaasnevad ning vajalikud kokkulepped lepingusse kirja panna.

Kui lisakokkulepped jäävad lepingust välja ja poolte vahel tekib hiljem vaidlus, on kokkulepete sõlmimist väga raske tõendada. Samuti võivad need olla kehtetud vormivea tõttu – kuna leping tuleb notariaalselt tõestada, siis peavad lepingus sisalduma ka lisakokkulepped.