Isiku kohustus tagada rahvastikuregistris oma elukoha aadressi olemasolu ja õigsus

Rahvastikuregistri seadus kohustab isikut esitama rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadress, kus isik alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lõike 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. “Alaline elamine tähendab seda kohta, kus inimene peamiselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas” (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. “Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne”, Tallinn 2010, lk 62). Rahvastikuregistris oma elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse tagamise kohustus on kõigil isikutel.

Rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse seaduses sätestatu kohaselt (RRS § 68). Alaliselt teise elukohta elama asumise korral esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks uue elukoha aadressi 14 päeva jooksul alaliselt teise elukoha elama asumisest arvates (RRS § 69 lg 1).

Seega tagab üürniku sissekirjutus üürniku seadusest tuleneva kohustuse täitmise, st tagada rahvastikuregistris oma elukoha aadressi olemasolu ja õigsus. Lisaks on üürniku jaoks eelkõige olulised elukoha kandest tekkivad muud võimalused ja saadavad hüved. Elukoha kanne on aluseks kohaliku omavalitsuse valimistel kandideerimiseks, saada osa tasuta ühistranspordist, riigilt erinevate rahaliste toetuste saamiseks jm.