Võlaõigusseaduse § 30 lg 1 sätestab, et võlatunnistus on leping, millega lubatakse kohustuste täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.
Võlatunnistus on Eesti õiguskorras suhteliselt uus instituut, mida enne võlaõigusseaduse jõustumist ei tuntud. Võlatunnistuse seaduses iseseisva lepinguliigina sätestamise eesmärk on anda õiguslik vorm käibes kasutatavatele dokumentidele, mille funktsiooniks on kohustuste täitmise tagamine, sissenõude lihtsustamine ning tõendamiskoormise vähendamine. Seadus sätestab võlatunnistusena kahte liiki ühepoolseid lubadusi.
- Esiteks võib võlatunnistuseks olla kohustuse täitmise lubadus selliselt, et võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus, nt lubadus tasuda kokkulepitud võlasumma.
- Teiseks võib võlatunnistuse sisuks olla kohustuse olemasolu tunnistamine.
Niisiis võlatunnistusega võib luua senise võlasuhte kõrvale või selle asemele uue võlasuhte (konstitutiivne võlatunnistus) või vaid pelgalt tunnistada eelnevalt tekkinud võlasuhet (deklaratiivne võlatunnistus).
Deklaratiivne võlatunnistus
Deklaratiivne võlatunnistus tuleb sõlmida põhikohustusega samas vormis, konstitutiivse võlatunnistuse puhul piisab kirjalikust vormist. Seega vajadusel peab deklaratiivne võlatunnistus kehtimiseks olema sõlmitud ka notariaalselt tõestatuna. Kirjalik vorm tähendab dokumenti, millele vähemalt kohustatud pool on andnud allkirja.
Deklaratiivne võlatunnistus uut kohustust ei loo, vaid kinnitab senise kehtivust. See on sageli tõenduslikel eesmärkidel koostatav dokument: võlatunnistuse andja välistab ebaselguse võlasuhtes ja kinnitab, et kohustus eksisteerib kinnituse sisu kohaselt. Kui võlatunnistuse andja soovib hiljem väita, et sellist võlasuhet ei ole, peab võlgnik suutma oma väidet tõendada. Tavaolukorras peab võlausaldaja tõendama oma nõuet, mitte võlgnik selle puudumist.
Konstitutiivse võlatunnistus
Konstitutiivse võlatunnistuse puhul tuleb võlatunnistuse vormistamisel selgelt välja tuua, kas võlatunnistus lõpetab senise võlasuhte ja tekitab selle asemel uue või tekib uus võlasuhe vana võlasuhte kõrvale ehk toimub kohustusega ühinemine. Viimase puhul on tegemist olemuselt käenduse sarnase võlasuhtega, milles kolmas isik liitub senise kohustusega ja muutub koos vana võlgnikuga solidaarvõlgnikuks.
Kas tegu on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, sätestatakse võlatunnistuses. Samuti on oluline, kas konstitutiivne võlatunnistus lõpetab senise võlasuhte või see jääb endiselt püsima, mistõttu võib võlausaldaja nõudeid esitada ka selle allesjäänud võlasuhte raames. Seda, kas võlatunnistus lõpetab senise võlasuhte või tekib uus võlasuhe vana kõrvale, peab tõendama võlausaldaja. Mõistlik on võlatunnistuses selgitada, mis põhjustel see antakse ning millist eesmärki soovitakse sellega saavutada.
Võlatunnistuse juures on oluline teada veel, et võla tagasimaksmisel on võlausaldajal kohustus tagastada ja võlgnikul on õigus nõuda võlatunnistuse tagastamist. Teiseks väga oluliseks asjaoluks on tõik, et võlatunnistuse alusel tekkinud kohustust saab kolmandale isikule kokkuleppe korras üle anda. Võlatunnistus võimaldab kohustuse mittetäitmisel raha sisse nõuda kohtu kaudu.
Notariaalne võlatunnistus täitedokumendina
Lepingu notariaalne tõestamine on lepingu sõlmimise kõige tugevam vorm (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 78 ja § 81). Notariaalsel tõestamisel on omad protseduurireeglid (isikusamasuse, teo- ja otsusevõime tuvastamine, käsutusõiguse kontroll, õiguste, kohustuste selgitamine jne) ning sellest tulenevalt ka teatav suurem tõendusjõud. Notariaalselt tõestatud lepingu eelis võrreldes näiteks lihtkirjaliku lepinguga ei ole aga ainult väiksem tõendamiskoormis vaidluse korral, vaid teatud juhtudel saab sellisest lepingust tulenevaid nõudeid sundkorras maksma panna ilma eelnevalt kohtusse pöördumata.
Notariaalne võlatunnistus on täitedokumendiks ja seega sundtäidetav vastavalt täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 18, mis sätestab, et rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele.
Riigikohus on öelnud, et täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 18 ei välista oma eesmärgi kohaselt täitedokumendina selliseid notariaalselt tõestatud kokkuleppeid, mille korral on nõude sissenõutavus saabunud enne kohese sundtäitmise kohta kokkuleppe sõlmimist, kuid mille korral on sissenõude pööramine võlgniku varale poolte kokkuleppel edasi lükatud. Võlgniku varale sissenõude pööramise edasilükkamine on lubatav. See järeldus kehtib ka juhul, mil võlgnik annab sissenõutava võla kohta võlatunnistuse, milles nähakse ette vabatahtliku täitmise tähtaeg.
Kolleegium leiab, et sellised kokkulepped on lubatavad, kuna annavad kohesele sundtäitmisele allunud võlgnikule täiendava tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, mis mh võimaldab võlgnikul vältida täitekulusid. Sisuliselt on tegemist kokkuleppega, milles võlgnik tunnistab oma võlga ning sissenõudja annab täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. See tähendab, et notariaalse võlakirja allkirjastamisega võlgnik tunnistab oma võlga ja millel on antud täitmise tähtaeg on sundtäidetav peale tähtaja saabumist ilma, et võlausaldaja peaks võla kättesaamiseks enam kohtu poole pöörduma. Võlanõue tagatakse seejuures on kogu võlgniku varaga.
Vaata lisaks riigikohtu otsust 2-14-58735
