Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis oma tänases (20.10.2010) otsuses, et parkimise võimaldamine ei tähenda iseenesest, et parkla omanik ja parkija on sõlminud lepingu.
Tsiviilasja asjaolude kohaselt parkis isik sõiduauto Tallinnas asuvasse parklasse, kuid jättis parkimise eest maksmata. Parkla sissepääsu juurde oli kinnitatud teade, et parkla on eramaa ja parkimine maksab 1000 krooni kord. Parkla omanik vormistas parkimise eest tasumise kohta protokolli. Parkija vaidles parkimisarvele vastu ja jättis arve tasumata.
Võlaõigusseaduse § 9 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on parkimislepingu sõlmimiseks vaja nii parkija pakkumust kui ka parkla omaniku nõustumust.
Ringkonnakohus leidis, et parkija ja parkla omanik sõlmisid parkimislepingu, mistõttu on parkija kohustatud parkimise eest tasuma. Ringkonnakohus leidis, et parkla sissepääsu juurde kinnitatud teade on üleskutse teha pakkumus lepingu sõlmimiseks, parklasse sissesõitmine on parkija pakkumus ning parkimise võimaldamine on parkla omaniku nõustumus.
Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis, et tariifide avalikku väljapanekut tuleb eelduslikult pidada pakkumuse esitamise ettepanekuks, kui ettepanekutegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Riigikohtu hinnangul jättis ringkonnakohus aga kindlaks tegemata, kas parkla omanik andis nõusoleku sõlmida leping, st kas ta väljendas nõusolekut otsese tahteavalduse või teoga või kas nõustumuseks saab kokkuleppe või pooltevahelise praktika alusel lugeda parkla omaniku tegevusetuse (parkimise võimaldamise).
Harju Maakohus jättis parkla omaniku hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Tutvu ka Riigikohut lahendiga nr 3-2-1-75-10
