Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas oma tänases otsuses tarbija poolt tarbijakrediidilepingu rikkumise tagajärgi: milliseid nõudeid on krediidiandjal õigus tarbija vastu esitada ning mida nõuda ei saaks.
Võlaõigusseadus mõistab tarbijakrediidilepingu all krediidilepingut, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega liigitub selle lepinguliigi alla enamus Eestis krediidiasutuste (nt pankade ja investeerimisfirmade) poolt eraisikutele välja antavate laenude lepingutest.
Esiteks leidis Riigikohus, et kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud intressimääras, mis on kõrgem seadusejärgsest viivisemäärast, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgneb kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Siiski pole välistatud tarbijapoolne nõue kohtule viivise vähendamiseks, kui see on ebamõistlikult suur.
Teiseks selgitatakse otsuses, et krediidiandja ei saa nõuda eraldi kahjuna saamata jäänud intressi, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue. Küll aga võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue. Samas märkis Riigikohus, et tühine võib olla ka lepingu tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.
Samuti on Riigikohtu hinnangul tühine tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe. Seadus reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi ning ei näe ette võimalust nõuda leppetrahvi.
Muude krediidilepingute osas, mis ei pruugi olla tarbijakrediidilepingud seaduse tähenduses, märkis Riigikohus, et ka nende tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe võib olla ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine.
